Naistepäev – lilledesse uputatud revolutsioon?

Naine lastega, 1950ndad. Foto: John Gay / Mary Evans / Scanpix

Mida arvavad naistepäevast Eesti feministid? Feministeerium andis neile sõna.

Eveliis Padar ei taha, et naistepäev oleks lilledesse uputatud revolutsioon. See päev, kus meeskolleegid kohmetunult-kohusetundlikult rivvi võtavad: «Noh, et tõime siin õrnemale sugupoolele nüüd lilli või nii…» Või siis onu heinodena naistele pepu peale patsutavad ja «muhedalt» nalja viskavad, mille peale on enamasti lihtsalt surmani piinlik. Mu lemmiknaistepäev pärineb aastast 2006, kui ülemused (mehed) kohvinurgas kiitsid Rosa Luxemburgi ja Clara Zetkini tööd ja pingutusi (oli üldse väga kaasaegne ja normaalne töökeskkond) ning toimus spontaanne arutelu ning ajarännak naisõigusluse teemadel. Ei mingeid piinlike nelgiga koogutamisi, vaid mõtestatud vestlused, miks me seda päeva tähistame ja mida naiste võrdne kohtlemine meile andnud on.

Miks mitte sel päeval pidada meeles ägedaid naisi, kes on midagi saavutanud, võidelnud kätte valimisõiguse, õiguse haridusele, õiguse omandile, õiguse mitte olla esmajärjekorras sünnitusmasin… No et kui mõni mees mõtleb, et kas kinkida mulle punt l/tilli või mitte, siis selle asemel heldiksin ma, kui ta lubab sel päeval hoopis nt Sufražettide või «It’s a girl» filmi läbi vaadata, lugeda peatüki Bourdieud («Meeste domineerimine») või Beauvoir’d («Teine sugupool»). Või teha ettekandeseminari teemal Minni Kurs-Oleski, Alma Ostra-Oinase, Lilli Suburgi, Leida Adambergi, Jekaterina Sadovskaja, Alma Lüübeki või Ida Erteli elu ja saavutused. Järsku annaks koguni lubaduse järgmistel valimistel valida naiskandidaati? Päris intrigeetriv, mis?

Või räägiks neil olulistel teemadel veelgi tõsisemalt – juhiks tähelepanu palgalõhele (uuriks ja tunnistaks selle olemasolu, mitte ei hakkaks trollima stiilis «mina tean mitut naist, kes minust kõrgemat palka saavad»), koduse töökoormuse ja vanemapuhkuse jaotuse küsimustele (mitut meest te teate, kes lastega on koju jäänud? Aga mitut naist?). Räägiks privileegipimedusest ja sellest, kuidas 21. sajandil Tõelise Naise sterotüüp on kõike muud kui «magamistoas hoor, köögis superkokk ja laudas talitaja» — või kuidas see kõlaski? Tähistaks seda, et meie ümber on palju erinevaid naisi, kes teevad oma tööd pühendumusega, on erinevates rollides parimad võimelikest ja tunnustame ennekõike seda, et naistel on vabadus neid rolle endale valida ja neid kombineerida.

Ah jaa, see ka veel, et Naine ei ole defineeritav vaid läbi Mehe, nagu paraku kohalik ajakirjandus kipub portreteerima (naistepäeva eel räägivad naised oma meestest – Kroonika). Samuti ei tohiks emaks saamine olla tööandja silmis naise puhul suurem risk kui mehe puhul isaks saamine, ega otsus mitte emaks saada olla kellegi teise asi kui naise enda. Juubeldaks selle kehalise autonoomia üle kuidagi? Lõpetaks oma tütardelt ja noorematelt sugulastel pärimise, et «millal siis pisiperet oodata on?» ja kõnedes emaduse kui ainuvõimaliku naiseks olemise funktsiooni fetišeerimise. Laseks naistel olla nemad ise, mitte kellegi konstrueeritud ideaalvariant majapidamismasinast, fotošopitud dekoratsioonist või hõllandusest 20. sajandi algusaastatest.

Ma tahaksin, et see päev oleks rohkem mõtestatud, pühendatud haridusele, vabadusele ja võrdsusele. Unustaks klišee, et naised söövad korra aastas lilli ja püüaks ette kujutada maailma, kus tilliga toit maksab sama palju kui tillita toit. Eks see naistepäev olekski võrdsuse promomise platvorm – selline hariduse ja arutelude päev.

*****

Kai Uus. UK-s, eriti Manchesteris, on naistepäev poliitiline sündmus, mis on seotud sügavalt selle päeva ajalooliste juurtega. Nii Manchesteri ülikool kui ka Manchesteri linn korraldab kõikvõimalikke üritusi, mille idee on eelkõige pühitseda naisliikumise poolt saavutatud edusamme ja töötada veel paljude saavutamata eesmärkide nimel, seda nii kohalikul kui ka globaalsel tasemel. Manchesteri selle aasta ürituste koondnimi on Wonder Women 2016 Festival, milles on olulisel kohal sufražettide ajalugu. Briti kõige väljapaistvam sufražett Emmeline Pankhurst oli Manchesterist pärit, aga oluline on ka teada Marie Stopesi nimelist naist, kes lõi 1921. aastal esimese briti pereplaneerimiskliiniku ja oli esimene naisõppejõud Manchesteri ülikoolis.

Selle taustal mõjub Eestis toimuv lausa mõistetamatuna. 2016. aastal on naine Eesti Vabariigis jätkuvalt alamakstud, alaesindatud ja alahinnatud, kuid sellele vaatamata tundub naistepäeval Eestis poliitiline mõõde praktiliselt puuduvat. Oma romantilises roosamannalisuses irvitab Eesti naistepäev selle päeva põhimõtetele ja tähendusele suisa näkku. On väga kahetsusväärne, et Eestis, nagu paljudes teistes endise ida-bloki riikideski, ei tähistata rahvusvahelisel naistepäeval naisi iseseisva ja jõustatuna, vaid ikka sellisena, kuidas naine end mehe kaudu ja mehe jaoks väljendab.

Millist naistepäeva ma Eestile soovin? Vähem seda imalat «naised on elu lilled» ning rohkem ausat ja mõtestatud arutelu. Mulle meeldiks, kui koolides räägitaks täna naisliikumise ajaloost nii meil kui mujal ja mõtiskletaks eesseisvate väljakutsete üle Eestis, aga kindlasti ka kogu maailmas. See on ju ikkagi lõppude lõpuks rahvusvaheline naistepäev. Head rahvusvahelist naistepäeva kõigile!

*****

Greete Kõrvits leiab, et lisaks naistepäevale märtsis tähistatakse novembris rahvusvahelist meestepäeva. Meestepäeval on fookuses meeste tervis, eelmisel aastal kasvatati vuntsi, et tuua tähelepanu meeste terviseprobleemidele. Ka naistepäevast võiks saada asjalik, naiste tervisega seotud päev, kus sõnavõttudes ja aktsioonides pööratakse tähelepanu nt rinna- ja emakakaelavähi ennetusele, munasarjatsüstidele, suguhaigustele ja sünnitusega seotud komplikatsioonidele. Ja neid terviseteemasid on veel ja veel. Naistel pole vaja lilli ja komme, vaid adekvaatset teavet oma tervisest. Mina pooldan meeste- ja naistepäeva temaatika ühtlustamist, kus mõlemat päeva kasutatakse sihtgrupi teavitamiseks, haiguste ennetamisviiside, sõeluuringute ja ravi propageerimiseks.

*****

Siki. I don’t need flowers, I need equality.

I need sexual education, health care, contraceptives and abortions to be accessible and affordable for all women. I need women to be in charge of their own bodies, minds, careers and life choices and their role in society not to be reduced to that of reproduction. I need the gender pay gap to be abolished. I need gender stereotypes to be abolished. I need domestic violence, rape, harassment, cat-calling, sexism, homophobia, bullying, body-shaming to be abolished. I need women to feel and BE emancipated and empowered. Happy women’s day, my sisters-in-arms! Being a woman in a patriarchal society means being a rebel. Keep fighting, rebel grrrls!

*****

Agnes Einman. Rahvusvahelist naistepäeva tähistatakse iga aasta 8. märtsil. Naistepäev on ÜRO tähtpäevade nimistus ja ta on tuntud mitmel pool maailmas. Sel päeval korraldatakse vägivallavastaseid aktsioone, rahvusvahelisi foorumeid, kriisikeskuste abistamist. See on päev, kui räägitakse naiste muredest ja probleemidest, nt naistevastasest vägivallast, palgalõhest ja naiste vähesest esindatusest otsustavatel kohtadel.

Rahvusvahelise naistepäeva tähistamise algust on seostatud USA 1848. aasta reformidega, kui naised said mitmeid õigusi ja vabadusi. Veel on tähtpäeva seostatud 1908. aastaga, kui New Yorgi tekstiilivabriku streikijad nõudsid endale paremaid töötingimusi. 1909. aastal tegi Rosa Luxemburg [Wikipedia andmetel tegi selle Clara Zetkin – toim. märkus] ettepaneku selle (või ka mõlema nimetatud) juhtumi meenutamiseks tähistada 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana.

*****

Paula Eht

tahan, et iga päev oleks naistepäev

tahan, et meestel see meelest ei läeks

tahan kingi, käekotte ja šokolaadi

tahan seda kõike lapseeast saati

kuidas oskaksin soovida muud

kui pikki ripsmeid ja punasuud

mulle meeldivad lapsed ja kodutööd

iibe tõstmisest mõtlen päeval ja ööl

tean oma kohta, sest olen ju naine

ilus olend, mitte ühiskondlik paine

pigem kael, mis keerab mehe pead

nii oli, on ja jääb, sest nii on kõigile hea