Rait Kapp peiupõuast: miks mul veel naist pole

Foto: PantherMedia / Scanpix

Vastuseks toimetaja Dagmari eilsele kolumnile «Seks ja Tallinn» kirjutas oma kogemustest ka 33-aastane Rait Kapp. Miks tema on vallaline ja kuidas mehe vaatenurgast paistab jutuks olnud pruudi- ja peiupõud?

 Autor Rait Kapp Foto: Erakogu

Mul ei ole siiamaani naist, partnerit, elukaaslast, lapsi. Enamikul minuvanustel meestel neist vähemalt üks on olemas, mõnel ka rohkem. Teatud ringkond inimesi minu ümber ikka ja jälle, kohe pea esimese asjana, kui mind üle pika aja näeb, küsivad: «Noh, kas naist ei olegi veel võtnud?», «Su rong on juba läinud!», «Kas sa tahad oma lapse keskkooli lõpuaktusel olla nagu vanaisa?». Mis ma siis tegema pean – kas kuskilt alla hüppama, kuuli pähe laskma, kellelegi suvalisele naisele lihtsalt lapse tegema? Selline tundub olevat nende suhtumine. Minu vastus – iga asi omal ajal. Sellist tüüpi inimesed on osa meie elust, ja jumal tänatud, et nad olemas on, muidu me ei õpiks. Hea, et nad tulevad ise, palju raskem oleks neid taga otsida. Sellepärast tänu nendele olen ka õnnelik. Võtan iga kogemust kui õppetundi elus, järeldused teeb aga igaüks ise.

Teie artiklile tuginedes olen just see mees, keda te otsite. Ei mingit suhet, lapsi, pereelu ega suhtedraamasid. Ausalt öeldes ei otsi ma endale naist, sest midagi pingsalt või paaniliselt otsides joostakse väga kiirelt ummikusse, võin seda oma kogemuse põhjal kinnitada. Keegi on kunagi öelnud: «Tee seda, mida armastad, siis leiab armastus ise tee sinu juurde.» See tsitaat mulle meeldib. Ennekõike algab kõik ju endast ja oma suhtumisest ümbritsevasse.

Teie artiklist tuli ka välja see – mis peab ka minu puhul paika –, et vahel tahad kedagi ka muul ajal enda kõrvale, kui pole mingeid ühiseid sünnipäevi või muid pidustusi. Kui tahetakse kas või kellegagi lihtsalt koos olla, väljas käia, on see juba nii-öelda teine tasand. Tema vastu on tõsisem huvi, tahetakse teda õppida tundma, mõttes see inimene kaardistada, selgitada välja ühised hobid, soovid, nägemused erinevate teemade puhul. Kõik see on töö, mida keegi teine ei näe, see toimub igaühe peas, ja millele tuginedes tehakse edasisi otsuseid lähisuhete valdkonnas.

Head otsused tulevad tänu kogemusele, kogemus tuleb halbade otsuste tulemusena. Keegi ei tea meist, mis on õige või kuidas peaks elama, sest me kõik elame oma elu esimest korda – see fraas lihtsalt jäi kõrva. Mulle meeldivad targad naised, minupärast võivad nad olla ka minust targemad, see ei ole minu jaoks üldse oluline. Samuti ei ole oluline see, mitu last on kellelgi eelmistest suhetest, mitu lahutust, mitu partnerit üldse voodist läbi käinud. Minu jaoks ei ole see huvitav ega oluline. Mõne mehe jaoks on, minu jaoks mitte. Inimese minevikus sonkimine on hunnik rämpsu, on Carlos Castaneda öelnud. Minevikku ei saa nagunii keegi muuta, mis olnud, see olnud. Sellesse aga jäädakse kinni ja takerdutakse niivõrd, et edasi liikumine elus piirdub mineviku üle juurdlemisega. WTF? Elada tuleb täna ja praegu, mitte minevikus, ega mingil x-ajal teadmata tulevikus!

Inimesed arvavad, et neil on kogu maailma aeg, ja et elatakse igavesti. Tõsiasi on aga see, et tegelikult meil aega ei ole. Ja pärast 30. eluaastat oli mul esimest korda tunne, et tõesti aeg lendab, kõik möödub väga kiirelt. Alguses tundsin hirmu, aga nüüd juba tunnen rõõmu aja kulgemise lennust, sest ma ei ole ainuke, kellel see lendab, teistel lendab ju samamoodi. Samuti on kõik mööduv, nii negatiivne kui positiivne.

Mis alustel ma vaatan naispartnerit oma kõrvale?

Vastus on, neid aluseid ei olegi olemas, seega ärge kujutage ette mingit plaani või mudelit. Fakt on see, et iga naise puhul on nn turn on button täiesti isemoodi. Plaan ongi selles, et plaani ei ole. See on väga oluline meelde jätta, sest seda ei näe keegi, samas paneb see kõik paika. See on samas kõik, samas mitte midagi.

Üks väide, mida pean oluliseks esile tuua on see, et naine peab olema ilus. Samuti võin öelda, et füüsiline ilu on kaduv nähtus. Inimesed, nii mina kui ka kõik teised, vananevad. Minu üks tuttav, nüüdseks juba 50ndates proua, ütles selle peale, et kõik me olime kunagi ilusad. Selline ilu mõiste on liiga primitiivne ja vaid sellest kinni haarates põletatakse iseennast. Ilusaid naisi vaatavad peale sinu ka teised mehed, see käib ilusaks olemise juurde samuti, aga seda esmapilgul ei märgata ega tunnistata. Kolmekümnendates naised on minu jaoks ilusad. Mõned näevad ausalt öeldes palju paremad välja kui varastes 20ndates neiud. Nad on, enamasti kõrgharidusega (nagu ka teie tänases Postimehe päevakommentaaris), teavad, mida nad tahavad, neil on igaühel oma kogemused suhetest, paljudel ka juba lapsed. Mõned on õnnelikud, mõned vähem õnnelikud. Niimoodi mulle tundub.

Suhe, mis tegelikult ei ole mingi suhe

Üks pool (enamasti on see näiteks Soomes töötav mees) on pidevalt eemal. Olen elanud teistes riikides pea kaks aastat, sellest tulenevalt mulle tundub, et kaugsuhe ei toimi. Kujuta nüüd ette, kas sa tahad sellist suhet, kus sul kaaslane käib üle kolme nädala kodus. Ma tean, mida sa mõtled, ma mõtlen samamoodi. Keegi ei taha sellist suhet, kus üks pool käib välismaal tööl, sest raha viib hoopis armastuse minema. Mida ma teen selle paari tuhande euroga kuus, mis ma kätte saan, kui mu pereelu on totaalselt kaoses ja naine on minema läinud, laps ei tunne enam isa ära, sest ta käib nii harva kodus ... Igaüks tehku oma järeldused ise ja prioriteetide paikapanek olgu igaühe kodutööks. Hiljem süüdistatakse ikka teist, aga ise peeglisse vaatama ei vaevu keegi. Igal asjal on kaks otsa, kaks poolt ja süüdi on mõlemad. Kritiseeritakse teisi ja õpetatakse elama, samal ajal kui omaenda aias kasvab umbrohi ja muru on niitmata.

Seks. Selleks, et seks oleks regulaarne, ei pea olema suhtes. Kui tahetakse, ollakse armukesega nii või teisiti, olenemata suhtestaatusest (kooselu, abielu). Ka naiste jaoks ei ole seksi saamine ja selle leidmine mingi probleem, samuti ei ole see meeste jaoks. Vähe on mehi, kes ütlevad ei, kui naine küsib. Mehe seisukohast: raha eest saab ka seksi, kui vaja. Easy.

Mingil hetkel muutuvad väärtused ja väärtushinnangud. See on nagu mingi salajane retsept, mille koostisosad on igal inimesel erinevad. Oluline on vaid see, et need koostisosad oleks mõlema poole jaoks olulised. Siin tulebki mängu see, millest on nii 30ndates naistel kui ka minul puudu. Enam ei ole oluline igal reedel ennast maani täis juua. Samuti ei ole oluline igal laupäeval ärgata uue kaaslase kaisus. Vajame midagi teisel tasandil ja teistmoodi. Vajame enda kõrvale kaaslast, sõpra, voodipartnerit, kuulajat, rääkijat ühes isikus. Kellega koos olla, käia väljas, rääkida unistustest, mõtetest, ideedest, koos naerda ja koos läbi elada üürikesi hetki, sest aega on vähe. Koos kulgeda mööda oma rada, suhelda, olla avatud. Muidu jääb järele ainuke asi, mis on mõlemal – tüdimus. Kaaslane ei pea olema samade põhimõtetega ega tohi hakata kedagi ümber õpetama. See on big fail juba enne, kui midagi hakkab tekkima.  

Tänu Postimehes ilmunud artiklile «Seks ja Tallinn» tunnen ennast erilisena, sest olen üks nendest, keda te otsite. Olen täiesti reaalne ja vaatan ümbritsevat samamoodi. Lihtsalt jälgin, elan üks päev korraga. Illustreerivalt öeldes – kui keegi teist, vallalistest kolmekümnendates elueas naistest, minu rajale satub, siis tassi kohvi pakun küll ja kutsun tantsule.