Rinnaoperatsiooni jätkulugu: kas mu enesehinnang tõesti sõltub tissidest?

Foto: Phovoir / Scanpix

Eelmisel nädalal kirjutas meile rinnaoperatsiooni läbi teinud Kristi ausalt ja avameelselt sellest, miks ta selle tee ette võttis. Nii mõnelgi lugejal tekkis küsimusi, millele Kristi nüüd vastuse annab, selgitades samas lähemalt oma motiive.

Pärast esimese artikli avaldamist palus toimetus mul kirjutada jätkuloo. Kuna mulle saadeti hulganisti küsimusi ning suuresti tänu ühe Facebooki-grupi arutelule, kus minu väärtushinnangud ja isiksus said väga korralikult kaardistatud, otsustasin selle pakkumise rõõmuga vastu võtta.

Minu esimene artikkel oli naljatlev ja kerge, käesolev tuleb aga kõvasti tõsisema noodiga.

Esiteks tahan ma vabandada, kui ma kedagi eelmise artikliga solvasin. See polnud minu eesmärk, kuigi mulle endale jäi mulje, nagu ma oleksin sell tekstiga ennast narrinud ja naernud rohkem enda kui kellegi teise üle. Aga olgu, jagame siis rambivalgust … Sest maailm ju pöörleb nii.

Jätkuvalt on rindade suurendamine (kusjuures minu rinnapartii suurus pärast lõikust ei erine sellest, mis see oli enne laste saamist) täiesti tabuteema ning seda ei aktsepteeri väga suur osa inimesi, mina aga olen hea meelega nõus sel teemal veel rääkima.

Lugejaid huvitas, kuidas sain ma hakkama kahe lapse kõrvalt hakkama taastumisega. Pean ausalt tunnistama, et mina sel ajal lastega ei tegelnud. Laste isa oli nii suurepärane ja sättis oma elu vastavalt sellele, et ta saaks kaks nädalat lapsed enda juurde võtta ja nendega ise aega veeta. Minu elukaaslane oli minuga terve selle aja kodus ning hoolitses minu eest. No nii palju, kui ma lubasin ...

Taastumisest, tasumisest ja rinnavähiuuringutest

Minu taastumine oli tegelikult äärmiselt kerge. Implantaadid pandi lihase peale ning kuna mu rinnad olid lihtsalt tühjaks vajunud, pandi sinna täpselt selline suurus, mis täitis nad täielikult. Ei mingit lihase lahtilõhkumist ega naha implantaadi järgi venimist. Mina tegin juba kolmandal päeval endale ise süüa ja pesin nõusid ...

Ju mul vedas, sest kõik minu sõbrannad, kes samal operatsioonil käinud on, võrdlevad seda kui rongi alla jäämisega. Nad ei suutnud ennast nädal aega liigutadagi, magasid poolistuvas asendis, mehed kohendasid pidevalt patju, aitasid süüa, vetsus käia. Mõnel juhul ei saanud paar sõbrannat oma käsi nädal-kaks korralikult liigutadagi, rääkimata millegi tõstmisest. Seega: kui sa plaanid operatsiooni, soovitan rangelt, et sul oleks keegi, kes tegeleks laste ja koduga sinu eest 100protsendiliselt. Sinu asi on sellest operatsioonist, mis paneb keha tegelikult täielikku šokki, taastuda ja puhata!

Järgmiseks oli mõnele lugejale salasooviks sama protseduur ette võtta, kuid asi jäävat raha taha kinni. Summa on tõesti korralik mõned tuhanded eurod ja paneb mõned inimesed seetõttu operatsioonist loobuma. Ma ei tea, kuidas on teiste kliinikutega, kuid The Health Clinic teeb koostööd Medicredit firmaga, mis annab laenu täpselt taolisteks meditsiinilisteks protseduurideks ning selline tasumisviis olevat väga populaarne. Mina kasutasin samuti seda võimalust. See on minu elus pärast autoliisingut teine laen.

Kommenteerigu inimesed seda kuidas tahes, aga kui see on sinu hea enesetunde hind ... Mis sind tagasi hoiab? Teiste hukkamõist? Pilkavad kommentaarid? Naeruvääristamine? Sosistamised seltskonnas? Mis vahet sel on, mis laen sul on? Vahet pole, kas sa ostad endale laenuga korteri või maja, auto, uue iPhone’i või uued veljed. Laen on laen, täiesti ebaoluline on laenu kasutamise otstarve. Oluline on see, et inimesed peaksid kinni kohustusest laen tähtajaliselt tagasi maksta.

Nüüd aga rinnavähiuuringutest. Kui sind kutsutakse uuringule, on oluline öelda arstile, et sulle on paigaldatud implantaadid, sest mammograafiat sellisel juhul sulle ikkagi ei tehta. Sind ootab ees siis ultraheliuuring (mullegi tehti mammograafia asemel ultraheliuuring enne rinnaoperatsiooni) mis on täpselt sama efektiivne ja boonusena on see ka kõvasti valutum. Selle pärast ei tasu muretseda.

Enesehinnang sõltub rindadest?

Ma tahan rõhutada, et need artiklid pole tellitud reklaam, vaid ma olen reaalne inimene, reaalsete mõtete ja emotsioonidega. Mida ma julgen mõelda ja teha on ka see, mida ma julgen ka välja öelda ja tunnistada. Mul on kahju, et rindade suurendamisega kaasneb ühiskonnas kohati avalik hukkamõist ja «diagnoosimine»: tema väärtushinnangud on paigast ära, tal on keha düsmorfiline häire, ta laseb end (sotsiaal)meedial manipuleerida ja arvab, et loomulik on kole ning üleüldiselt ... Vaatab liiga palju pornot, tema kirjutamisstiil on nõme ja ta on ise ka kokkuvõttes üks väga nõme inimene.

Las see siis olla nii ja las neile jääda nende arvamus. Kes ei tea, mida düsmorfiline häire tähendab: see on HAIGUS, mille all kannatav isik muretseb hüsteerilisel viisil oma keha ja välimuse pärast ja kulutab meeletult aega enda peeglist vaatamisele ja sättimisele. Selle haiguse all kannatajatel on moonutatud arusaam oma välimusest... Selle haiguse ravimiseks on vaja psühhiaatrilist abi, kuid ma pole päris kindel, et mina see isik olen, kes psühhiaatrilist abi või nõu vajab.

Inimesed rääkisid ühes Facebooki-grupis minu artikli üle arutades, kuidas minu arusaam elust ja ilust on väär ja moonutatud. Kui rumal ma olen, et minu enesehinnang sõltub minu rindadest. Nad avaldasid poolsiirast kaastunnet, et ma nii loll olen. Ja see paneb mind muretsema. Mitte enda pärast, mulle ei lähe juba ammu teiste arvamus korda. Ma muretsen kõikide nende naiste pärast, kes on sellele protseduurile mõelnud ja salamisi seda teha soovivad. Ma tahan kõigile neile naistele öelda, et need võõraste inimeste väiklased kommentaarid ei defineeri mind mitte kuidagi, nii nagu nad ei hakka ka teid kunagi defineerima.

Silmakirjalik ühiskond

Minu ja sinu üks (ühiskonna poolt mingil kummalisel põhjusel ikka veel taunitav) tegu ei defineeri kogu meie olemust. Mida see siis defineerib? Ühiskonda ennast. Seda, et inimesed ei ole valmis sind ikka veel võtma sellisena nagu sa oled või soovid olla – mis võiks ometi olla ju üks võrdõiguslikkuse põhialuseid, et kõigil lastakse olla see, kes nad soovivad olla, ilma hukkamõistuta. Aga ometi sind arvustatakse, hinnatakse ja tehakse maha, ükskõik, mida sa teed.

Seega: miks mitte teha midagi, mis just sind õnnelikuks teeb? Põrgusse teised oma arvamustega! Väga silmakirjalikul ja kummalisel kombel rõhuvad kõik need arvajad sellele, et inimesi tuleb võtta sellistena, nagu nad on, kuid ometi ei kuma alati seda mõistmist nende jutust välja. Noh ... Mina olen rinnaimplantaatidega. Mõni on neoonroosa peaga. Mõni on Porschega. Mõni on pikk, mõni on paks. Aga vot mõni on üldse poliitik.

Tahaksin siia lõppu lisada ka ühe veel kummalisema, isegi naljaka võrdluse, mille üle võiksid inimesed natuke mõelda ja mida analüüsida. Kui minu auto esimesed amordid läbi lähevad, hakkab auto eest tohutult õõtsuma (nagu minu väljaveninud tissid) ja võib rikkuda kokkuvõttes terve auto. Kas need amordid on vaja ära vahetada uute vastu? Või ... peaksin selle autoga ikkagi sõitma võiduka lõpuni ning laskma tal viisakalt vananeda sest see on loomulik? Ja loomulik on ju ometi ilus ja hea, parim asi mis juhtuda võib!

Aga ei ... Kurat, te kõik sõidate töökotta amorte vahetama! Kui aga minu esiamordid ehk tissid õõtsuma hakkavad ja välja venivad ning ma neid uute vastu vahetada tahan, on see taunitav. Ma ei näe selles erilist loogikat. Ma tõesti loodan, et minu artiklid andsid kellelegi natukenegi julgust juurde, et astuda samm õnnelikuma mina ja õnnelikuma homse poole. Sest olgem ausad, loeb ainult see, mis on sinu südame ja hinge soov. Olgu selleks siis uus rinnapartii või uued ketsid. Kui see teeb sind õnnelikuks, siis lase käia! Soovitan soojalt.