Kerstin Jakobson: lutipudelid ja rinnad

Foto: Caro / Scanpix

Kolme lapse – kaksikute ja väikese poisipõnni – ema Kerstin Jakobson kirjutab, et Eesti emad tunnevad tugevat ühiskonna survet lapsi rinnaga toita, tegelikkuses neid aga sageli ei toetata. Rinnaga toitmise vastutus on emade õlul, kuid paljude naiste kogemus näitab, et tegelikult jäetakse emad hätta ning neid suunatakse liiga kergelt imiku piimasegu poole. Teoorias on kõik ilus, praktikas aga mitte. Eesti ema on rinnapiima eelistest üsna teadlik ning nende valmidus imetamiseks on suur, aga tervishoiutöötajate tegelik tugi on suures jaos ebapiisav.

Mind inspireeris kirjutama üks kommentaar, mis oli jäetud mu abikaasa Henry blogipostitusele, kus tegime ülevaate Medela piimapudelist ja Calma seadmest. Kommentaariumis aga kirjutati, et nii kahju, et selline postitus tehti:

«Väga kahju, et selline postitus siin on. Ka parim lutipudel võib võõrutada lapse rinnast, sest rinnapiima suhtes kehtib nõudmise-pakkumise tasakaal. Kui laps sööb kõhu täis lutipudelist, siis selle võrra vähem stimuleerib ta ema rinda ning rinnapiima hulk väheneb. Mul on hea meel, et kaksikuid on õnnestunud toita peamiselt rinnast (kuna neid on kaks, siis rinnapiima taastootmine on paremini tagatud) ning harv (ükskõik millise) lutipudeli kasutus ei avalda enamasti imetamisele mõju. Antud postitus aga teenib reklaami eesmärke, mitte ei ole emade ja laste huvides. Eesti reklaamiseadus on selles osas tagasihoidlik, keelustades ainult imiku piimasegu reklaami. /---/ Tervitustega, Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühing.»

Olen ise tulihingeline rinnapiimapooldaja ja varem olin ka täielik RPA/pudeli vastane, seega puudutas see kommentaar mind väga.

Olen sada protsenti nõus, et imikule on parim toit rinnapiim ja veelgi parem, kui laps imeb seda ema rinnast. Olen nõus, et ka parim lutipudel võib viia beebi rinnast võõrdumisele. Olen nõus, et ema peaks andma endast parima, et oma lapsele rinnapiima pakkuda. Millega ma aga nõus pole, on see, et Eestis on minu arvates kogu vastutus jäetud ema kanda. Lisaks – üks asi on ilus teooria, teine on tegelik elu. Elu on pannud mind nägema, et kõik ei ole must ja valge – on olukordi-hetki, mil ema ei saa oma lapsele rinda anda. Ja sellisel juhul oleks mõistlik, et ema oleks informeeritud erinevatest abivahenditest, millega oleks lapse rinnast võõrdumise risk võimalikult väike.

Kõigepealt minu taustast – olen õppinud Tartu Ülikoolis proviisoriks. Olen kolme lapse ema. Kõik, kes mind lähemalt tunnevad, teavad, et olen lapsest saati olnud suur meditsiinihuviline ja et minu eriliseks huviks on sünnitamine, rasedus ja kõik sellesse puutuv. Ma olen end aegade jooksul võimalikult palju kurssi viinud, sealhulgas imetamise kohta. Seega päris kuu pealt kukkunud ma ei ole.

Võitlus imetamise nimel

Oma esimest last oodates ja ka tema sünni järel uurisin imetamise kohta väga palju – käisin imetamise loengul perekoolis, lugesin arvukalt artikleid imetamise kohta, vaatasin videoid, rääkisin emadega, kohtusin imetamisnõustajaga jne. Ja jumal tänatud, et ma seda tegin, sest tundsin lapse sünni järel, et mina olen üsna ainuke, kes tahab, et ta saaks rinnapiima ja veel minu rinnast. Pidin võitlema arstide, õdede ja ka mõnede ämmaemandatega selle nimel, et minu laps saaks selgeks rinnast imemise ja seega ka rinnapiima. Kahjuks ei ole minu kogemus ainuke – olen aru saanud, et paljud emad on tundnud ja kogenud sama, mis mina.

Mis siis täpsemalt juhtus? Juba sünnitusmajas hakati mulle avaldama tugevat survet, et annaksin oma lapsele imiku piimasegu (nn rinnapiimaasendajat ehk RPA-d) – lutipudelist. Nägin suurt vaeva imetamise, pumpamise ja lapsele väljapumbatud piima söötmisega. Mingit tuge ma selles personalilt ei saanud. Kui ütlesin, et lapse imemisvõte väga kehv ja ma ei taha lutipudelit talle anda, vaid soovin selleks süstalt, siis sõna otseses mõttes pööritati silmi ja sooviti irooniliselt edu. Keegi ei juhendanud ega aidanud mind süstlaga söötmisel. Sain nõu oma äsja emaks saanud õelt (mille talle oli andnud üks endine ämmaemand), et tuleb väikse sõrm lapsele suhu pista ja siis selle kõrvalt vaikselt süstlaga piima suhu lasta. Nii sõi laps edukalt ja samas saime paralleelselt muudkui imemist õppida.

Ainuke asi, mida sünnitusmajas olevad ämmaemandad tegid, oli see, et nad tulid vaatasid imetamisvõtte üle ja kiitsid selle heaks. Aga miks mu laps siis ikkagi ei söö, miks ma pean nii tohutut vaeva nägema? Sellele ma vastust ei saanud, mind ainult survestati RPA-d andma ning ei saadud aru, mis ma selle süstlaga jaman. Meie poeg sattus kollasuse tõttu intensiivpalatisse lampide alla, ning seal anti lapsele lutti (ilma minult küsimata). Kui sellest teada sain, reageerisin ja keelasin kategooriliselt lapsele vähemalt lutipudelit anda. Mida see kõik tegi? See tekitas minu peas suurt segadust ja samas täielikku masendust. Olin väsinud, emotsionaalne sünnitusest ja emaks saamisest, tundsin, et olen täiesti üksi ja mind ei toetata. Kuigi osakonnas olid seintel tekstid rinnapiimaga toitmisest ning jutt sellest, et lutti ega lutipudelit ei tohiks lapsele anda (vähemalt mitte enne, kui laps on imemisvõtte selgeks saanud), nähti ometi suurt vaeva, et ma just annaks oma lapsele RPA-d. Tundsin, et olen emana juba läbi kukkunud. Imetamisnõustajat mulle ei soovitatud. Ajasin ise kontaktid välja ja sain ühe imetamisnõustajaga kokku, kes julgustas mind last ikka muudkui toitma ja pudelit mitte kasutama.

Emad murduvad spetsialistide surve all

Siis sattusime lastehaiglasse vastsündinute osakonda – seal tuli meid esimese inimesena vaatama imetamisnõustaja, kes tõesti pühendus meile ja tema abiga saime lõpuks ka lapse ilusti imema ja rinnale. See oli super! Arvan, et ilma temata oleksin arstide survele alla andnud ja mu laps polekski rinnast söömist selgeks õppinud.

Samasugune surve oma last RPA-ga toita jätkus perearsti juures. Kui laps polnud iga kuu vähemalt 600 grammi juurde võtnud, oli kohe jama lahti: võiks ikka RPA peale mõelda. Ka lisatoidu jutt algas väga vara, pärast neljandat elukuud, kuigi ei saa mina aru, kuidas peaks arsti arvates väikese koguse köögiviljapüree söömine tõstma lapse kaalu. Ei mingit juttu sellest, kas oleme mures lapse kaaluiibe pärast, kas me imetamisnõustaja juurde ei tahaks minna. Õnneks olin mina ennast nii korralikult kurssi viinud, et ma jätkasin oma lapse imetamist ja ei andnud arstide survele järele, sest olin oma teadmistes kindel. Aga kui paljud emad ei ole! Usun, et enamik inimesi siiski usaldab arste-õdesid-ämmaemandaid – nemad on ju targad ja teavad, sest töötavad iga päev imikutega. Ja kui arst survestab ema last RPA-ga toitma, sest nii on lapsele parim, ja paneb ema tundma, et vastasel juhul teeb ta oma lapsele korvamatut kahju, siis usun, et paljud emad murduvad, sest nad usaldavad enda arvates spetsialiste.

Kaksikuid oodates viisin end spetsiifilisemalt kurssi just kaksikute imetamisega. Võtsin juba sünnitusmajja kaasa imetamispadja, igaks juhuks kaasa kohe ka Medela pudelid ja Medela Calma lutid (olin selleks ajaks lõpuks nendest teadlikuks saanud). Ei tundnud keegi (peale minu fantastilise ämmaemanda) erilist huvi, kuidas kaksikud rinnal on, kas ja kuidas saame imetatud. Kui küsisin imetamisnõustaja kohta, siis öeldi, et nädalavahetusel teda osakonnas ei ole (nüüd on TÜ kliinikumi osakonnas imetamisnõustaja olemas). Kuna meie saime pühapäeval juba koju, siis ma imetamisnõustajat ei näinudki. Ja eraldi imetamisnõustaja vastuvõtule minemine osutus liiga keeruliseks – ise väsinud sünnitusest ja titadega tegelemisest, pealegi polnud titadel mingisugust graafikut, mille alusel panna kinni sobiv aeg jne.

Seega pusisin ise. Olin stressis ja masenduses. Tundsin end läbikukkununa, et ei suuda mõlemale lapsele piisavalt piima toota, et mu armas tütreke rinnast üldse piima kätte ei saa, et olen öösel nii väsinud ja ei jaksa lihtsalt neid mõlemaid enda rinna otsas enam hoida. Pidin tegema endaga suurt tööd, et sellel kõigel minna lasta. Et tunda rahu ja rõõmu sellest, et minu lapsed on toidetud, hoitud, armastatud ja terved. Muu pole oluline. Kui on vaja pudelit anda, siis annan. Kui on vaja RPA-d anda, siis annan. Sundisin ennast mõistma, et ka mina olen inimene, kellel on oma vajadused. Ma ei pea end oma laste nimel lõpmatuseni ohverdama ega pea end seejuures süüdi tundma. Usun, et lapsele on oluline, et ema oleks tema jaoks olemas ja oleks temaga õrn ning armastav – pigem puhanud ja rõõmus ema (seejuures saagu laps mõnikord pudelist süüa) kui kurnatud ja masenduses, peaasi, et laps saaks ainult rinda.

Toetame tervishoiutöötajaid, toetame emasid

Minu arvates on Eestis olukord natuke tasakaalust väljas. Hästi tore on see, et tehakse suurt tööd, et emad oleksid üha rohkem informeeritud rinnapiimaga toitmise kasulikkusest ja propageeritakse rinnaga toitmist. Aga millegipärast ei ole paljud arstid, õed ja ämmaemandad sellest teadlikud või ei toeta seda. Nii on tekkinud olukord, et emad on jäetud üksi vastutama – kui emal tekib imetamisega raskusi, siis soovitatakse või lausa survestatakse teda väga kergekäeliselt RPA-d kasutama. Lutipudelite kohta mingit infot ei jagata. Imetamisnõustajate juurde ei suunata. Survestatakse varakult alustama lisatoiduga. Ei viitsita süveneda probleemi. Aetakse näpuga järge mingites tabelites, mis ütleb, kui palju laps peab juurde võtma. Ja samas suhtub üldsus vägagi kriitiliselt emadesse, kes oma lapsele RPA-d annavad, süvenemata põhjustesse, miks nii läks. Nii tekitatakse emades suuri süümepiinu, justkui ta ei andnud oma lapsele parimat. Tekitatakse tunne, et ollakse emana läbi kukkunud.

Minu mõte läbi minu ja teiste kogemuste on see: ehk oleks aeg tõsiselt oma tähelepanu emadelt suunata hoopiski tervishoiutöötajatele, kes rasedate, vastsündinute, imikute emadega vahetult kokku puutuvad? Et spetsialistid, keda emad usaldavad, muudaksid oma suhtumist ja et tekiks ka reaalselt (mitte ainult teoorias) töötav mudel. Et Eesti emad tõesti tunneksid, et neid selles toetatakse ja mõistetakse.