Dagmar Lamp: seks ja Tallinn ehk deitimise võimalikkusest

Dagmar Lamp Foto: Liis Treimann / Postimees

Täna tekitas toimetuses väga suurt elevust Kaire Uuseni mõtisklus selle üle, kas meil on pruudi- või peiupõud. Hommiku muutis värvikamaks asjaga veel mitte kursis olev kolleeg, kes kohvi kõrvale esimese asjana mult küsis: «Noh, kuidas meestega läheb?» Üldse ei lähe, pidin tõdema. Kuidas siis nii?

Sellega, et 30ndate ringis naiste hulgas valitseb sobivate meeskandidaatide põud, on peaaegu kõik naised, kellega täna olen rääkinud, nõus. Arutasime võimalikke põhjuseid, miks see nii on.

Esiteks mängib meie vanuses ja karjääriraja juures suurt rolli haridus. Kui 19-aastasena ei olnud mingit vahet, kellega sa vaba aega veetsid, siis praegu juba tahaks kellegagi õhtusöögi kõrvale ka midagi sügavamat arutada kui vaid nädalavahetuse viimane pidu ja võimalike ühiste tuttavate sekeldused. Ja seda ka muudel põhjustel, mitte ainult seetõttu, et meie elu juures ei jaksagi keegi iga nädalavahetus pidutseda ning ühiste tuttavate suurim sekeldus võib olla see, et keegi ootab teist last. Või kolmandat.

Siinjuures ei taha ma muidugi öelda, et kõrghariduseta mehed automaatselt rumalamad oleksid, kaugelt mitte, kuid statistika teab, et kõrgharitud naisi lihtsalt on meie vanuses juba rohkem. Elud hakkavad paratamatult eri suundades arenema, kui humanitaarharitud naised liiguvad kontoritöödele ning spetsialistidest mehed liiguvad mööda Eestit (või Soomet) ühelt objektilt teisele. Kuidas siis neid mehi üldse püüda, isegi kui nad on muidu täitsa toredad ja ägedad, kui töö neid mööda ilma ringi lennutab?

Teiseks on tõsi see, et kõik head mehed on juba võetud. Head mehed rajavad perekondasid, käivad lasteaedade vahet ning mõtisklevad koolikatsete üle, samal ajal armunult oma naisele õhtusöögilauas silma vaadates. Mõni teisel ringil hea mees rajab juba järgmist perekonda ning on elevuses mõttest, et peagi lisandub maailma teine tema geene edasi kandev titt.

Kolmas huvitav tõsiasi koorus välja, kui lõunal sõbrannadega asja arutasime. Mehed, kes on ehk juba 30ndate teises pooles või 40. eluaastate alguses ja otsustavad «vana ja igava naise välja vahetada», võtavad endale sageli järgmisena hoopis neiukese-noorukese. «Kõik on sellised 19-aastased tšikid!» tõdes sõbratar ja ma pidin nentima, et olgugi et ma pole vist kunagi tšikiks kvalifitseerunud, räägib näiteks minu kahjuks seegi, et 19-aastane pole ma juba üle kümne aasta. Jälle ikaldus! (Sõbratar muidugi täpsustas, et lõpuks tahavad ka need 19-aastaste tibide mehed ikka minuga rääkida, sest ajud on huvitavamad kui, noh, 19 eluaastat.)

Ja kui sul ongi õnnestunud mingi ime läbi lõppeks kellegi toredaga kohtuda, keda tahaks ka teist korda näha ning kellele mõeldes lähevad kõrvaotsadki punaseks, siis selgub õige pea, et on täiesti võimatu leida järgmist vaba hetke, mis teile mõlemale sobiks. Kui mängus on veel lapsed, siis võib väga vabalt juhtuda, et kui sinul on lapsevaba õhtu, on just temal perekondlikud aktiviteedid plaanis, ja on ju absoluutselt selge, et mõistlikud inimesed lapsi oma kohtinguellu ei sega (vähemalt mitte esimestes faasides).

Meestepuuduse juurde tagasi tulles: mul on väga palju (uuesti) vallalisi sõbrannasid, aga meessoost sõpru, kes oleksid vallalised seetõttu, et pole kellegagi deitida, mul õieti polegi. Täpselt nagu Kaire oma kirjutises kirjeldas: ei ole neid peikakandidaate jalaga segada, meestel on aga valikut, nii et tapab. Ja kuhu siis vaadata, kui Tinderist ja muudest kohtinguäppidest on kõriauguni? Vaat mina ei teagi, öelge teie!