Sellega, et 30ndate ringis naiste hulgas valitseb sobivate meeskandidaatide põud, on peaaegu kõik naised, kellega täna olen rääkinud, nõus. Arutasime võimalikke põhjuseid, miks see nii on.
Esiteks mängib meie vanuses ja karjääriraja juures suurt rolli haridus. Kui 19-aastasena ei olnud mingit vahet, kellega sa vaba aega veetsid, siis praegu juba tahaks kellegagi õhtusöögi kõrvale ka midagi sügavamat arutada kui vaid nädalavahetuse viimane pidu ja võimalike ühiste tuttavate sekeldused. Ja seda ka muudel põhjustel, mitte ainult seetõttu, et meie elu juures ei jaksagi keegi iga nädalavahetus pidutseda ning ühiste tuttavate suurim sekeldus võib olla see, et keegi ootab teist last. Või kolmandat.
Siinjuures ei taha ma muidugi öelda, et kõrghariduseta mehed automaatselt rumalamad oleksid, kaugelt mitte, kuid statistika teab, et kõrgharitud naisi lihtsalt on meie vanuses juba rohkem. Elud hakkavad paratamatult eri suundades arenema, kui humanitaarharitud naised liiguvad kontoritöödele ning spetsialistidest mehed liiguvad mööda Eestit (või Soomet) ühelt objektilt teisele. Kuidas siis neid mehi üldse püüda, isegi kui nad on muidu täitsa toredad ja ägedad, kui töö neid mööda ilma ringi lennutab?
Teiseks on tõsi see, et kõik head mehed on juba võetud. Head mehed rajavad perekondasid, käivad lasteaedade vahet ning mõtisklevad koolikatsete üle, samal ajal armunult oma naisele õhtusöögilauas silma vaadates. Mõni teisel ringil hea mees rajab juba järgmist perekonda ning on elevuses mõttest, et peagi lisandub maailma teine tema geene edasi kandev titt.