Lugeja kirjutab: minu koledad kulmuäpardused

Foto: Phovoir / Scanpix

Puberteediea õudus: kulmud. Me kõik mäletame seda aega, kui avastasime, et ka kulmudega saab midagi ette võtta, vähemalt enamus meist. Kuna polnud aimugi kuidas, siis tuli hakata katsetama. Ka mina olin üks nendest, kirjutab meile lugeja Anete.

Ühel toredal päeval ennast peegli ees imetledes leidsin ema pintsetid. Tundus jube põnev ja juba järgmine hetk olidki mu kulmud poole õhemad, ebaproportsionaalsemad ning mu näost oli lühikese ajaga saanud jubedus. Olukord oli kole ja otsustasin välja otsida ema kulmupliiatsi, et neid vähegi paksemaks teha, millest sai lõpuks üks veel koledam «sõltuvus». Pliiats oli muide süsimust ja mina, helepruuni peaga neiuke käisin rõõmsalt ringi, söekriipsud otsa ees. Joonistasin neid iga päev, iga kord natuke erinevalt ja mulle hakkas see isegi täitsa meeldima – tol ajal muidugi. Sain klassikaaslastelt pidevalt märkusi, et mu kulmud on kuidagi veidrad, aga ma jäin mõnusalt enesekindlaks, öeldes, et mind see ei huvita. Arvasin veel, et olen enda kulmudega palju arenenum, kuna teised neid veel ei joonistanud.

Eriti hull oli see, kui ma kasutasin vahepeal musta silmapliiatsit, sellist odavavõitu, mille vanaema kapist olin leidnud. Kui vihma hakkas sadama, siis hajusid mu kulmud natuke laiali. Tugevalt joonistatud silmapliiatsit ei olnud ka just kõige meeldivam kulmudelt eemaldada.

Natuke aega hiljem avastasin: aga miks kitkuda kulmukarvu üksikult, kui saab ka kasutada žiletti! Sellega algas minu järgmine jubedus. Ma ei osanud siis žiletti õieti kasutadagi ja tõmbasin sellega üle kuiva kulmualuse. Seal on teatavasti õrnem nahk ja nii ma käisin ringi, kulmualused täpilised ja punetavad, vahepeal tuli natuke verdki. Muidugi oli ka olukordi, kus sai ühelt kulmult kogemata ära ajatud liiga palju karvu. Panin ise tähele, et nii ikka ei lähe, kui sõbranna küsis, miks on mul kulmu all punased täpid. Ta seletas, et temal kitkudes küll nii ei jää ja peaksin proovima paremini kitkuda. Ma ei julgenud isegi mainida, et teen seda tegelikult žiletiga. Jätsin selle ja pöördusin tagasi pintsettide juurde.

Tušiga kulmudesse

Ripsetušš ja kulmud – oh ei! Istusime sõbrannaga väljas ja ta rääkis mulle sellest, kuidas vanasti värviti ripsmetuši-taolise harjaga juukseid ja minu peas lõi põlema tuluke: aga kui värviks niimoodi hoopis kulme. Uue ideega koju jõudes võtsin musta ripsetuši kätte, sättisin ennast peegli ette ja alustasin järgmist «meistriteost». Tõmbasin ühel kulmul ripsetušiga lõpust otsani vastukarva, kulm oli igatepidi must ja karvad vaatasid igaüks erinevasse suunda. Mõtlesin, et pärast kammin kulmud õigetpidi tagasi. Teise kulmuga toimetasin teisiti, et avastada, milline tehnika oleks parim. Sellel tõmbasin harjaga vaikselt kulmu nö kammides. Õnneks taipasin, et see ikka ei lähe mitte. Pärast läks kaunis pikk aeg, et lõpuks see kõik enda näost maha saada.

Juhtus olema ka selline olukord, kus kooli stiilipäeva jaoks tegi klassiõde mulle «võimsa» grimmi näkku. Idee oli selles, et ta tahtis teha suure haava, segades kokku guaššvärve, haavaliimi ja mida kõike veel. Meik oli küll päris jube ja usutav, kuid minu õnnetuseks jäi ka minu kulmuots selle alla. Mul läks päris pikk aeg, et see kõik maha saada ja kui oma kulmuni jõudsin, siis pidin sealt selle maha koorima. Tõmbasin ja järsku oli minu sõrmede vahel mitu karva. Pärast avastasin, et mul ei olegi enam põhimõtteliselt kulmuotsa. Oh seda õnnetust! Pidin jälle hakkama leidma mooduseid, kuidas endale kulmuots juurde tekitada. Vaadake kindlasti, kuidas ja kuhu enda grimmi teete!

Rääkimata erinevates olukordadest, mil üritasin endale teha kulmuauku või sellest, kuidas vanaisa ninakarvaajajaga kulmu ajasin.

Olin vahepeal enda kulmud suutnud päris paksuks kasvatada ja otsustasin minna kulmutehniku juurde. Sealt naastes olin pettunud, sest minu kulmud tulid liiga hõredad, veidra kuju ja ruttu maha kuluva värviga. Lubasin endale, et ma ei lähe enam kunagi tehniku juurde. Hakkasin vaatama erinevaid õpetusvideoid ja proovima erinevaid viise, kuidas enda kulme ilusaks teha, sobitades neid enda näokuju ja juuksevärviga.

Nüüdseks olen enda pöörastest ideedest üle saanud ja minu kulmud on nii mõnegi jaoks kadestusväärsed. Kulmutehniku juures käimine andis sellele päris hea aluse, inspireerides mind ise kulme ilusaks tegema. Mul on vedanud tumedate ja paksude kulmudega ning ma oskan ka neid nüüd rohkem väärtustada, sest tegelikult raamistavad kulmud ju meie nägu ja annavad sellele ilme.

Tüdrukud, hoidke enda kulme ja mõelge hoolikalt, enne,  kui midagi nendega tegema hakkate!