Kati Laev – südamega Saaremaa küljes

Kati Laev on elanud nii Tallinnas kui ka Inglismaal, kuid Saaremaa tõmbab teda magnetina ikka tagasi. Foto: Jane Prostang/erakogu

Vanad rannakülad, sadamad ja meri – just need seovad üheks Saaremaa piiga Kati Laeva olemuse ja tema esitatud loomingu. Tema igatsusse kandvat häält kuulis laiem üldsus küll esimest korda Eesti Laulu konkursil, aga temast endast me eriti palju ei tea. Saame siis tuttavaks!

Suured selged silmad, voogavad juuksed, mida ta pole muide kunagi värvinud, romantiline naiselik stiil, musikaalsus ja oskus mängida sundimatult nii klaverit kui akordioni. Tasakaalukas naine, kellel on kraad rahvusvahelises majanduses ja kes on tegev finantsalal, tubli ema väikesele tütrele. Loovhing ja kaalutlev realist, kaks nii erinevat naist ühes – kuidas see saab võimalik olla? Ometi on elu Kati vastu just nii helde olnud.

Kati, millisest perest sa tuled?

Ma arvan, et toredast ja ühtehoidvast Saaremaa perest (naerab). Mu vanavanemad, ema ja isa on siin. Mu oma väike pere ka praegu. Saaremaal möödus kogu mu lapsepõlv ja mul on ka neli aastat noorem õde, kellega oleme väga lähedased.

Kust sa muusikapisiku said?

Muusika on saatnud mind juba lapsest peale. Kuigi mu vanemad ei ole professionaalsed muusikud, mäletan, et isa võttis ikka kitarri kätte ja laulis. Ja ta teeb seda siiani.

Olen märganud, et kui mingil hetkel on mul raske või miski on tekitanud halbu emotsioone, on muusika kindlasti kõige parem hingekosutaja. Siis sulgen end oma tuppa, panen kõrvaklapid pähe ja mängin näiteks klaverit ja laulan. Ka akordioni mängimine laseb halvad emotsioonid seljataha jätta ja kõik paha kaob justkui võluväel.

Minu elu esimene mälupiltki on muusikaga seotud. See oli päev, kui osalesin ETV laste laulusaates «Laulumaias». Laulsin lustakat lugu «Kes ei karda seepi-vett». Mäletan hästi kogu stuudiokujundust ja ennast kolmeaastasena esinemas. Osavõtu eest sain täispuhutava looma, mis mulle seniajani seda teledebüüti meenutab.

Milline laps sa olid? Rahutu ja krutskeid täis või sõnakuulelik ja malbe?

Nii palju kui mina mäletan ja vanemad rääkinud on, siis olime õega väga erinevad. Tema oli juba lapsena elavaloomuline, algataja ja vedaja, kes millegi ees risti ette ei löönud, mina olin rohkem selline, kes ei tahtnud liivakastis hullata, sest kleit võis mustaks saada.

Nii et teised mängisid, sina istusid ja vaatasid pealt?

Mitte päris. Mina rääkisin juttu (naerab). Lasteaias oli mul üks väga suur sõber. Istusime kahekesi paviljoni taga ja rääkisime maailma asjadest. Kui üks meist ei saanud lasteaeda  tulla, siis kirjutas teisele kirja: täna ma ei saa kahjuks tulla. Postituvideks olid vanemad. Me olime tõesti väga suured sõbrad ja kuigi me praegu pidevalt ei suhtle, käib see päris esimene sõber minuga justkui terve elu kaasas.

Aga vanemadki on mulle öelnud, et olin nagu väike vanainimene – kui teised lapsed mängisid ja jooksid, siis mina tahtsin suurte inimeste juures olla ja maailma asjades sõna sekka öelda.

Aga teismeeas, kas mässasid ka?

Mässaja ja pidutseja, mille pärast paljudel teismelistel vanematega probleeme tekkis, pole ma kunagi olnud. Küll on mu sees täiesti olemas saare kangus ja jonn.

Üldiselt möödus mu teismeiga vist vanemate jaoks rahulikult. Ma arvan, et suurt rolli mängis ka see, et minu vaba aeg oli suuresti sisustatud. Õppisin lisaks muusikale seltskonnatantsu kallakuga klassis. Mulle need tantsud ja see hõng väga meeldisid. Tantsusammude kõrval õpetasid need kaheksa aastat ka viisakust ja kombeid.

Võib-olla lõid minu eneseotsingud rohkem välja pärast keskkooli, kui tulin Tallinnasse õppima ja otsustasin siis Inglismaale minna.

Läksid maailma avastama?

Esialgu polnudki mul plaani terveks aastaks jääda, aga see läks kuidagi sujuvalt – suvest sai sügis, sügisest talv ja kevade lõpus tulin tagasi. Aga nii elukogemuse kui ka keelepraktika seisukohalt oli see väga hariv aeg. Lõpuks otsustasin siiski tagasi tulla, sest tahtsin ülikooli lõputöö ära teha, ja mis seal salata, koduigatsus oli ka.

Eestisse tulles Tallinn ei ahvatlenud, kolisid Saaremaale tagasi.

Jah, 2006. aastal tulin Inglismaalt tagasi. Lõpetasin ülikooli ja tahtsin Saaremaale. Mulle on alati väga südamelähedased olnud vanad rannakülad, sadamad ja meri. Saarlasena ümbritseb mind meri kõikjal, mere ääres veedan meelsasti aega, jalutan ja saan oma mõtteid mõlgutada.

Vahel peab küll ära käima ja muutustega kohanema, ent kindlasti on hea tunne leida tee ka taas koju – Saaremaale.

Sul on ka väike tütar. Mida tema tulek sinu elus muutis?

Varem olin kogu aeg iseendale elanud, aga lapse sünniga tekkis mu ellu üks väga suur heas mõttes kohustus ja uus elu, keda hoida, kelle eest vastutada. Kui varem olin kaalutlev, siis tänu lapsele olen seda topelt.

Kas plaanite Saaremaale elama jäädagi?

Praegu räägib Saaremaal elamise poolt see, et meie tütrel on kindlasti palju turvalisem ja mõnusam veeta lapsepõlv siin kui Tallinnas. Olen ka ise Saaremaasse väga kiindunud, aga vaatan ka reaalsusele näkku, et võimalused on siin kohati piiratud. Võtame kas või hobidega tegelemise. Ma leian, et laps võiks tegeleda millegi sellisega, et saaks sellega soovi korral edasi minna ka täiskasvanueas. Kui siin Saaremaal peaks piirid ette tulema, olen kindlasti nõus lapse pärast oma elu muutma ja mujale kolima. Või kui minu elus on hetk, kus mujal elamine on näiteks muusika pärast hädavajalik, olen selleks valmis.

Saan aru, et suurt rolli selles, et sa taas oma hobi muusika üles oled leidnud, mängib su õde.

Oleme õega tõesti väga lähedased. Küll väga erinevad, aga ma usun, et täiendame teineteist. Minu muusika on kuulajateni jõudnud suuresti tänu temale, ta on mind alati julgustanud tegema seda, mida ma armastan. Õe tugevus ja positiivsus on olnud mulle väga suureks eeskujuks ning edasiviivaks jõuks. Just tänu talle hakkasin veidi enne Eesti Laulu ka ise lugusid kirjutama ja salvestama, et see oleks justkui mälestus mulle endale, umbes nagu fotoalbum.

Siis tuli aga ettepanek esitada üht laulu Eesti Laulu konkursil ja olenemata sellest, et ma ise kirjutan pigem popilikumaid lugusid, võtsin väljakutse vastu. Mulle oli selle laulu sõnum väga südamelähedane. See lugu ei ole minust, aga räägib justkui minust. Igatsus, eemalolek, armastus lähedaste vastu – kõik need tunded on mulle väga tuttavad ajast, mil elasin võõrsil. Mulle on väga tähtis, et lool oleks sõnum, mis puudutab hinge ja paneb kuulama.

Kas muusikast võib saada sinu töö? Mida tulevik toob?

Oh, kes seda teab (naerab). Praegu töötan finantsalal, loen sisse tele- ja raadioreklaame; teisalt laulan, kirjutan muusikat nii reklaamidele kui ka muidu, salvestan ja ootan põnevusega, mida elul on pakkuda.

Mida vanemaks ma saan, seda väärtuslikumaks muutuvad minu jaoks hetked, mis on veedetud lähedaste, sõprade, perega. Nemad on minu jaoks kogu maailm ja nad toetavad mind kõigis ettevõtmistes ja otsustes, ka selles, millise tee tulevikus valin, olgu selleks siis laulmine, muusika kirjutamine või hoopis midagi muud.