Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Mick Pedaja lapsepõlvest: keldriakende purunemise heli oli tohutult huvitav

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Heili Klandorf
Copy
Mick Pedaja
Mick Pedaja Foto: Felix Laasme/Erakogu

Nii nagu Saaremaa tundub olevat edukate ja tublide lauljate kasvulava, on seda ka väike Rapla linn, kust peale Mick Pedaja on võrsunud ka näiteks tema konkurent Jüri Pootsmann ja muusikamaailma vana kala Vaiko Eplik. Mickust pole me veel kuigi palju kuulnud – mis mees ta siis on?

Kui küsin tuttavatelt raplakatelt Micku kohta, kuulen vastakaid reaktsioone. Saan kõikvõimalikke iseloomustusi alates vaiksest looduslapsest ning lõpetades kohaliku lauluaktivistiga, krutskitega poisist kuni sihikindla noormeheni. Mida ta ise enda kohta räägib, millised on tema elu tähtsad asjad ja seda enim mõjutanud hetked?

Mick, milline on su elu esimene mälestus?

Mäletan üht naljakat pilti, kui Raplas Jõe tänaval vanaema juures elades nägin, kuidas ema köögis pärast söömist taldriku keelega puhtaks tegi. Ilmselt sellest ajast mulle meeldibki hea söögi puhul seda endalgi teha. Eks me ikka inspireerime üksteist ja väiksena on ju need kanalid eriti avatud.

Mis söök see siis on, mis sul juba lapsepõlvest peale keele alla viib?

Lihtne – vanaema praekartulid ohtra sibulaga (naerab).

Kuulasin su kohta maad ja selgus, et sa polegi teab mis pailaps olnud. Vastab see tõele?

Väiksena sai tehtud palju lollusi, enamasti koos sugulasega. Hängisime tihti Raplas vanaema kodutänaval ja leidsime iga päev miskit põnevat, mida teha. Tegime ikka palju lollusi, näiteks viskasime eri suuruses kividega terve maja keldriaknad sisse, sest see heli, mis klaasiklirinast tuli, oli tohutult huvitav. Sellest ajast ongi mulle meeldinud kõiksugused helid. Muidugi sai vanaema eest ära joostud ja end köögilaua alla peidetud.

Eks sel ajal proovisin ka esimesed suitsud ära. Valisime hoolikalt Rumba suitsumargi.

Kas kodukandis on ka mõni eriline koht, kus armastad käia? Sa olevat suur loodusesõber.

Jah. Rapla lähedal Kuusikul on üks maagiline jõeäärne koht. Praegu võeti seal kahjuks mets maha ja autode voogu on rohkem kuulda, aga ega see mind nii väga häiri. Üle jõe on hobused ja lehmad.

Kuusikuga on toredad mälestused, näiteks ägedad kalalkäigud. Mäletan, kui käisime teismeeas sõbraga augustikuus kalal ja jäime ööseks. Öö jooksul läks kraad miinusesse, aga me ei osanud ju seda ette oodata. Unustasin muidugi magamiskoti ja aluse maha. Teatavasti pidigi just seal olema Eesti üks külmemaid paiku. See öö oli mulle hea õppetund.

Kuusiku on koht, kus on mingisugune maagiline energia. Tsiteerides Fred Jüssit: «Metsavaikust ei saa asendada mitte millegagi.» Ja tõsi ta on. Inimesed jõuavad selliste väärtusteni sageli alles siis, kui metsa enam ei ole. 

Rapla, kodumets ja kodukant on sulle tähtsad. Mis teeb ühe koha koduks?

Kodu teeme koduks meie ise; loome õhkkonna ja inimesed, kes seal elavad. Mulle on vanemad ja sõbrad väga tähtsad. Need on inimesed, kes kuulavad ja on alati olemas. Loovad koduse õhkkonna ...

Kui rääkida aga asjadest ja dekoratiivesemetest, mis kodus olla võiks, siis meeldivad mulle väga küünlad, viirukid, lambid, padjad, ahi, soe tuba, kivikesed – nende asjade kaudu on võimalik tekitada hubasust ja soojust.

Märkasin, et sulle meeldivad ka looduslähedased ehted.

Jah, käsitööehted, ripatsid, käevõrud, neid on mul palju ja erinevaid, kannan neid tuju järgi. Mul on head sõbrad Allan ja Keidi, kes tegelevad puutööga. Pillid, ripatsid, kaelaehted, käevõrud ... nad teevad neid asju südamega. Viimati kinkis Allan mulle ühe kaelaehte, mis on mul viimasel ajal ühes nagu talisman.

Mida te sõpradega koos tavaliselt teete?

Eelmisel aastal tegid sõbrad mulle mu senise elu parima kingi. Kutsusin nad sünnipäeva puhul külla ja meil oli väga lõbus, juttu jätkus öötundidesse. Üldiselt ma ei ole suur sünnipäevade pidaja, kuid seekord kohe tundsin, et see on väga hea, kui me kõik kokku saame. Mulle läks väga korda ka nende kink: panus reisi, kuhu ma ilma nendeta poleks saanud minna. 

Ma arvan, et iga inimene võiks vähemalt korra elus üksinda mõne pikema reisi ette võtta. Üksi just seepärast, et siis juhtub spontaanselt asju ja kohtumisi huvitavate inimestega, mida võib-olla mitmekesi reisides ei pruugi juhtuda. Üksi oled oma peremees, ise tead, mida teed, kuhu lähed jne. Piiramatu vabadus.

Tundud olevat pigem humanitaar- kui reaalteemade huviline. Kinos käid, raamatuid loed?

Mulle meeldivad dokumentaalfilmid. Üks lemmikuid on Oscari võitnud «The Cove», mis mind väga puudutas, samas on see ka üks räigemaid filme, mida näinud olen. Igal aastal ühel ja samal ajal jõuavad Jaapanisse Taijisse delfiinid, kes piiratakse kinnises lahes ümber ja tapetakse väga jõhkral moel. Seda tegevust filmisid keskkonnaaktivistid salaja viie aasta vältel ... Tean, et paljud inimesed ei suuda selliseid filme vaadata, aga kes siis veel vaatab ja õpib, kui mitte meie ise? 

Mul oli hiljuti ka periood, kui tundsin, et on aeg muutusteks. Sõbranna kinkis Tommy Hellsteni raamatu «Jõehobu elutoas». See aitas mul jõuda paljude arusaamadeni ja andis tõuke edasi minna.

Oled laulja ja laulukirjutaja – kelle looming sulle korda läheb?

Millegipärast tunnen erilist sidet Vaiko Eplikuga ja eriti tema looga «Varielu»,  selle juures mõjub mulle kõik: sisu sügavus ja helikeel. Muusikaga on paraku nii, et täiesti teadlikult ei saa me seda valida, mida parasjagu loome. Kusagil meis on peidus miski, mis sütitab ja paneb voolama eriskummalised jõed, millest võib sündida väga ilusaid asju. Me ei ole arvutid, kellele on sisse kodeeritud kindlad jooned. Mõtted ja ideed tekivad loome käigus, vähemalt mul. Muidugi on ka palju mõjutajaid ja mustreid, mis loomingus väljenduvad.

Tagasi üles