Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Jüri Pootsmann: minu tuli põleb seespool

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Jüri Pootsmann.
Jüri Pootsmann. Foto: KRÕÕT TARKMEEL

Jüri Pootsmann pole lihtsalt üks sõbraliku olekuga, siiras ja tore poiss, kes laulab häbematult hästi ja kelle soe süda kumab igast lausest tahes-tahtmata läbi. See särasilmne Rapla kutt on uue ja ilusama ajastu sõnumitooja, kelle edu kinnitab kõigile: ka heaga on võimalik võita!

Foto: KRÕÕT TARKMEEL

Eesti on väike, kitsas ja kodune ja tähistaevaski näib üsna käeulatuses olevat. Ometi on kiire edukaar, millega Jüri Pootsmann Eesti muusikataevasse tõusis, midagi enneolematut. Vaid äsja Raplast saabunud sõbralik noormees võitis superstaarisaate, pani naksti tasku parima meesartisti tiitli ja seisab juba veelgi julgemate väljakutsete ees. Kõik on toimunud üleöö! Kuidas ometi?

Meelelahutuse- ja muusikamaailm on üsna paraadlik ja armutu kant. Enamik kiire komeedina kerkijaid on halastamatud karjeristid, kes silmagi pilgutamata üle laipade sammuvad ja hooplemise ees vähimatki valehäbi ei tunne. Laamenda, šokeeri, viska mõni ropem rida ja kohe oled esikaantel.

Tihti need, kellel on kõige rohkem sisemist põlemist sees, on tavaelus vastupidi hästi rahulikud

Jüri Pootsmann on kõigest sellest nii erinev, nagu üldse olla saab. Ta pole trügija ega lärmaja, vaid pigem oma tunnete usaldaja ja keskenduja. Sõprade heaolu on talle tähtsam kui lühiajaline edu. Ning ülim väärtus ja eesmärk elus on tema jaoks, et süda oleks rahul. Jüriga tutvudes avaneb terve suur ja põnev maailm, mis väljapoolsele edevusele energiat ei raiska. Sissepoole suunatud põlemine, rahulik tahe, julgus unistada ja oma unistusi uskuda. Nii nagu muusika on midagi märksa enamat kui ilus helirida ja efektne lava-show, pole ka artist mitte üksnes meelelahutaja, vaid kuulaja, inspireerija, ärataja ja julgustaja.

Milline inimene on Jüri? Paistad selline päikesepoiss, on sul ka tumedam pool?

Pigem olen tõesti rõõmsameelne inimene, kurbi toone ma endast eriti välja ei anna. Aga ma olen ju inimene, mul möllavad kõik emotsioonid sees! Minu silmis on suurim väärtus olla siiras! Seepärast üritan ka suhelda just siiraste inimestega, et mitte valesid võnkeid saada. Üritan end ümbritseda üksnes nendega, kes on päris inimesed ja tahavad suhelda minu enese pärast. See aitab väga palju – õiged inimesed ümber annavad jõudu ja julgust. Ning aitavad ausaks jääda. Muidugi, tuleb ette olukordi, kus sa lihtsalt pead tegema hea näo, olema olukorrast üle, aga teesklust ma ei talu.

Kas kahepalgelisuse kõrval on veel omadusi, mis sinu maailma ei kuulu?

Kadedus. Isekas viha. Ma ei arva kunagi, et teistel peaks minema halvemini, et minul saaks minna paremini. Ma oskan teiste edu üle täiesti siiralt rõõmustada. Teistest hoolida on loomulikum kui hoolimatu olla. Eks igasugu inimesi on, aga nendega, kes on arusaadavalt vihased või kadedad, ei pea ju lihtsalt suhtlema. Olen mõistnud, et pole põhjust niisama vihata. Ja kui isegi vahel tundub, nagu oleks, selgub lähemalt ja laiemalt vaadates ikka, et see ka nüüd mõni põhjus vihata …

Võiksime olla üksteise vastu head! See on nii loomulik ja annab maailmale nii palju juurde. Esmajoones peab olema aus ja hooliv, siis tekib ka sinu ümber headust.

Tahaksid endast veel mõne joone avaldada, mida veel ei teata?

Kui mul on selline võimalus, siis ma parem jätaksin end selles avamata. Eelistan, et mul on ka oma ruum, kõike pole vaja teada. Ja see tühi ruum on inimestel ise võimalik täis mõelda. Väike müsteerium on ju igas asjas elus.

Kuidas sina oma end tasakaalus hoiad?

Üksiolek aitab peas asjad korda saada. Kui midagi on, mis korrastamist vajaks, võtan aja maha ja lähen jalutama. Kui mul on vaja keskenduda, siis ma lihtsalt olen eemal. See on päris naljakas kontrast, sest paljud just elavad oma närvi välja hästi palju suheldes, aga mina nii ei tee. Tahan hoida seda jõudu enda sees, mul pole vajadust kõike laiali pilduda.

Foto: Jörgen Paabu

Kas sa end kuidagi välja ka elad?

Ma ei elagi, kipun rohkem asju endas hoidma. Kogun endasse ja ei lase minna. Ma pole ka seda tüüpi inimene, kes räägiks väga palju. Võib-olla peaksin proovima mõnd väljaelamise moodust, karjumisteraapiat või mine tea? Elan oma tugevad emotsioonid välja kunsti kaudu, see on väljund, mis mulle sobib.

Kuidas sa talud konkurentsi pinget? Näid alati oma tasakaalu säilitavat.

Usun, et asi ongi selles, et konkurentsi peale ma päriselt ei mõtlegi. Muusikute ringis on mul ju nii palju tuttavaid ja sõpru, ma ei näe neis mitte kunagi konkurente. Ma tahangi neile head!

Ennast leida pole sugugi kerge. Kust sa tead, kes sa päriselt oled?

See pole mõtlemise, vaid tunnetamise asi. Ma ei juurdle selle üle, lihtsalt teen, usaldan seda, mis tuleb minu seest. Ma ei ehita endale mingeid illusioone, mis või kes ma peaksin olema. Siis kaoks ju võimalus olla päris! Ja ma pole üksi, mu kõrval on hea tiim, kes alati toetab, kasutan iga võimalust neid tänada. Eks mina ajan ka kindlasti paljusid marru, kõigile ei saa meeldida ja see pole kunagi mu eesmärk olnud! Pole võimalik olla siiras ja samal ajal püüda teistele meeldida. Kui sa arvad, et meeldid kõigile, siis on sul midagi väga valesti.

Mis on sinu parim iseloomujoon, mis inimesi kõnetab?

Ma ei ole kunagi keegi teine, olengi selline lihtne vend – aus ja ehe. Tulen maalt, väikesest Raikkülast Rapla külje all, olen siiani oma mõtetes loodusele päris lähedal.

Kuidas oli sisse elada Tallinna ellu?

Siin pole ju suurt vahet, on lihtsalt rohkem inimesi. Tallinn pole teab mis meeletult suur linn, Rapla ja Tallinn pole üksteisest ka üldse kaugel. Ma ei tunne mingit pinget. Küll aga tunnen tänaseni seda armsat kokkuhoidmise tunnet oma väikese koha inimestega, siirast kaasaelamist, kuidas nad hoiavad mulle pöidlaid ja varbaid – see on lihtsalt super tunne. On suur jõud, kui sul on sellised inimesed kusagil olemas.

Sinu inimesed laiemalt – mis tüüpi nad on?

Usaldan oma tunnet. Kui mina uute inimestega tutvun, mõistan otsekohe, kas saan temaga suhelda. Tihti ma ei saa isegi aru, mis on valesti, aga tajun ära – blokk on ees. Teistega jälle leian peaaegu ilma sõnadetagi ühise energia ja väga hea kontakti ning just viimasel ajal olen leidnud väga palju mõttekaaslasi. Ma arvan, et kõike polegi vaja mõista, peab usaldama.

Mida sa arvad energiast? Sa näid pealt rahulik, kuid sisemiselt väga laetud.

Tihti need, kellel on kõige rohkem sisemist põlemist sees, on tavaelus vastupidi hästi rahulikud, keskendunud, ei rahmelda tühja. Energiat võib kasutada lihtsalt erineval viisil. Minu sees on tuld, hästi palju emotsioone, aga ma pigem hoian seda põlemas, kui vehin välja.

Sina ja tahe, kui tahtejõuliseks ennast pead?

Arvan, et mul on selge tee ja tugev tahe, aga ma pole sõjakas. Juba lapsena ma julgesin tahta ja suurelt unistada. Ja see kujutlusvõime, mis siis oli – reaalsuse raamideta. Tunnen, et see toetab mind siiamaani! Natuurilt olen ma päris kindlasti suur unistaja ja tahtja ka täna. Kummaline on minna ajas tagasi, lapsena unistasin täpselt nendest asjadest, mis nüüd järjest on teostunud – superstaarisaatest, Eurovisiooni eelvoorudest. Aga kui kaugele need unistused läksid, seda ma ei räägi. Ütleme siis parem nii, et ei mäleta. Piir unistuste ja reaalsuse vahel on väga õrn. Kui sa ise oma unistusse usud, kogu südamega, siis see täitub. Sõnal on jõud, mõttel on jõud. Milleks blokeerida oma kujutlusvõimet, öeldes: pole võimalik. Elu näitab ju, et peaaegu kõik on võimalik.

Mis sinu jaoks esmatähtis?

Raha on ju mõttetu, raha on paber. Ja kuulsus? Ma ütlen sulle ausalt – kuulus olla on ju tegelikult halb. Palju raskem on olla [kuulsana] vaba, loomulik ja aus. Kuulsus tekitab ootusi, illusioone, neelab privaatsust. Eestis pole see muidugi üldse hull, head inimesed ümber, ma ei taha teadagi, mida need kõige suuremad staarid tunnevad … Tuntusest pole võimalik aru saada enne, kui see käes on. Lapsena nägin ainult medali ühte poolt ja arvasin, et nii tore – tunnevad ära, tahavad sinuga koos olla. Mõnel hetkel naudin tähelepanu, aga mõnel mitte ja sa ei saa seda päris ise enam valida. Ma olen seda juba kogenud ka: sõltumata, kuidas asjad lähevad – kui südames on rõõm, oled ise tasakaalus ja kõik on iseenesest hästi. Elus on ka hetki, kus on raske, aga siis lihtsalt ootad rahulikult, millalgi see ikka mööda saab. Ja ükski saavutus ei kompenseeriks sisemist rahutust või südametunnistuse piinu. Tähtsaim on see, et ükstapuha, mida ma teen, oleks mul süda rahul.

Tagasi üles