Aus ülestunnistus: miks ma lasin endale uued tissid panna

Pilt on illustratiivne. Foto: Phovoir / Scanpix

Miks otsustavad mõned naised rindu suurendada? Kuidas see protseduur välja näeb ja kas seda peaks kartma? Palusime oma kogemust jagada 25aastasel Kristil, kes kirjutab ausalt ja ilustamata, miks ta endale rinnaimplantaadid lasi paigaldada.

Soojad tervitused kogu austatud naissoole. Mina olen 25aastane kahe lapse ema ja ma lasin endale uued panna. Tissid. Tissid lasin uued panna.

Pärast kahe lapse sünnitamist ja aastaid imetamist jäävad enamus naistele rindade asemele alles mingisugused kõhuvolti meenutavad nibudega Peipsi sibulasukad. Just sellega oli mind õnnistatud, ainult et sukkades sibulaid ei leidunudki.

Pikki aastaid üritasin leppida enda igaveseks muutunud kehaga. Ega mees mind ju tisside pärast (või nende puudumise tõttu) maha jätta ei kavatse? Kahjuks see argument aga ei omanud minu jaoks mingit kaalu.

Sest siis tuleb ju suvi. Kõik naised on oma prinkide tissidega rannas, naeravad, lõbutsevad, inimesed õgivad neid ihaldava pilguga ... Ma ausalt hakkasin vahepeal juba arvama, et prinkides tissides on mingi õnnehormoon (nagu blondide juustega naistel – öeldakse ju, et blondes have more fun!), et need tädid nii õnnelikud on.

Ja siis olen ... MINA. Noh, mind võis leida tavaliselt nende kortsus ja paksude vanamuttide (need, kes inglise buldogi kutsikaid meenutavad) kõrval Stroomi rannas päevitamas, superhea kamuflaaž, eks ole. Sinna sektsiooni ei vaata lihtsalt kunagi ükski normaalne inimene, kes veel näha ja öösel rahulikult magada tahab (ma olen vaadanud – aga ma ei ole normaalne ka).

Ühel heal päeval sai mul kõigest siiber. Oma tissidest, oma abikaasast. Otsustasin neist mõlemast lahutada. Sai kõrini sellest, et duši alt tulles ja siis näiteks toast mõnest peeglist mööda jalutades pidin ennast lolliks ehmatama: kes kurat see vana kortsus mees mu toas peegli ees seisab ja mind vahib?! Ei see polnud ju minu mees, sest tema on ju noor! Panin prillid ette ja ... Kuradi kurat, see olin ju mina ise!

Erutav esimene lühivisiit

Läksin siis The Health Clinicu kaudu dr Jaan Troosti juurde konsultatsioonile. See oli lühike, erutav ja kiire nagu esimene seks. Jaan vaatas mu tissid üle ja ütles: «Jaa, Kristi, õige otsus.» Vabandas muidugi oma otsekohesust aga mulle ausalt OLI VAJA, et keegi võõras mulle märgade trussikutega vastu kukalt paneks ja ütleks, et KRISTI, su tissid võiksid olla palju paremad!

Rääkisime läbi mõned riskid ja ohud. Ma tunnistan ausalt: ma ei kuulanud, ma lõpetasin arsti kuulamise hetkel, kui ta ütles, et arvesse võttes minu materjali, saab siia väga hea tulemuse. Mina kujutlesin ennast juba aegluubis pronostaari rindadega 2016. aasta suvel rannaliival nappides bikiinides jooksmas, juuksed lehvimas, ise meelalt võõrastele lehvitades. Mm, pringid tissid...

Panin veel samal päeval koju jõudes kohe operatsiooniaja kirja, mis oli umbes-täpselt kuu aega hiljem.

Hakkasid ettevalmistused: suitsetamise ja selle iganädalase reedese veinitamise mahajätmine samuti. Iga päev vist ütlesin oma uuele peikale: vaata viimast korda! Ta naeris ja ütles, et pole neil häda midagi: ju ta lihtsalt valetas, sest ta armastab mind, nii armas.

Kauaoodatud operatsioonipäev

Kui see kauaoodatud päev ükskord kätte jõudis ei tundnud ma mingit hirmu, ärevust – mitte midagi. See oli minu jaoks nagu planeeritud poeskäik.

Fertilitase medõde – ei, ta oli ju mees, ilmselt siis medvend – rääkis minuga läbi, mis toimuma hakkab. Palus paljaks võtta ning kitli selga tõmmata, tuli dr Jaan Troost ja joonistas uued tissid mulle juba ette. Järgmisena juhatati mind opituppa ja paluti T-kujulisele lauale pikali visata. Mõtlesin veel kihistades, et no mida, juba lüüakse risti. Ronisin lauale ja minu kallal hakati kõike selgitades askeldama. Midagi kanüülist ja unerohust ja narkoosist. Tühja seda, pange kõik droogid aga sisse, peaasi, et tisse ei unusta. Järsku olin out.

Niii hea uni, värviline unenägu ja järsku keegi hüüab kolm korda mu nime. Tegin pahaselt silmad lahti: tahtsin selle kaabaka nägu näha, kes mind nii heast unest äratab! Seal polnud kedagi, ärkamistuba oli tühi. Normaalne, mida nad mulle andsid, et ma hallareid kuulen?

Veidi segane oli ikka olla, päris hästi ümbritsevat veel ei jaganud. Hakkas meelde tulema, miks ja kus ma olen. Tissid! Katsusin kohe, kas tissid on ikka? Olid!

Sekund peale seda tuli kirurg minuga juba rääkima. Mitte midagi ei saanud aru. Ma ainult noogutasin talle ja üritasin teha nägu, nagu ma saaksin doktorikraadivääriliselt aru, mis ta mulle räägib.

Kui ta lahkus, otsustasin minna omal käel tualetti otsima. Ajasin ennast püsti ja järsku jooksis mingi tädi süstlaga minu poole, hõigates: «Oota-oota, kuhu minek?!» Selgitasin, et pissile tahaks, mille peale võeti mu küljest mingid juhtmed ära, tagumikku tehti süst ja lubati minna. Natuke aega hiljem kärutati mind juba mu palatisse, kus ma tundsin põhjendamatut kurbust.

Doktor Jaan tuli mind uuesti külastama, sest talle tundus ennist, et ma ei saanud ärkamistoas ühestki tema sõnast aru (siinkohal ma tahaks oma näitlemisõpetajale öelda, et ma siiski ei ole ilmselt nii hea näitleja, nagu ta rääkis!). Nüüd sain ma kõigest aru.

Kohtumine uute sõpradega

Õhtul umbes kella üheksa ajal tuli valveõde ja tegi ettepaneku sidemed ära võtta ja tugirinnahoidja selga panna.

Kui ma oma uut rinda esimest korda nägin, hoidsin nuttu tagasi. Kui valveõde mulle selja keeras, peitsin enda silmad käte vahele. Kui õde uksest välja astus ja see tema taga kinni prantsatas, hakkasin ma nutma nagu väike laps. Ma tegin uuesti tugirinnahoidjad lahti ja vaatasin rindu peegli ees. Vot siis tegin ma neist ka esimese pildi – peikale, aga nüüd jagan seda ka teie kõigiga.

Foto: Erakogu

Sellest päevast alates on minu elu muutunud. Ma olen enesekindlam, ma olen õnnelikum, ma armastan enda keha. Selle opiga ei muutunud mitte ainult mu rinnapartii, vaid ka terve mu keha – see on nüüd proportsioonis. Kõik kleidid sobivad mulle, kõik bikiinid ka!

Ei mingit nutmist enam duši all, ei mingit häbi, ei mingit ebakindlust, ainult üks rõõmus enesekindel naine.

Mulle siis sai pandud lihase peale ümmarguse kujuga 400cc täidised. Olen kuulnud muidugi solvavaid kommentaare, millised «pannkoogid» mul nüüd on ja kuidas ma oleks pidanud ikkagi panema loomulikuma kujuga implantaadid, kuid need naised vist ei saa aru, et loomulik oligi see mis mul OLI. Minu jaoks ei oleks olnud anatoomilise kujuga lõpptulemus ilus, sest ei mina ega ka kirurg soovinud mu rinda tõstma hakata ja sellega mu keha veel rohkem stressi panna. Mul oli vaja rinda tõsta ning ümmargused implantaadid võimaldasid seda ilma keerulisema lisalõikuseta.

Tänu minu loole on ligi kümme minu sõbrannat ja tuttavat võtnud ette selle kahjuks ühiskonna poolt veel sageli taunitava teekonna. Minulegi andis viimase tõuke üks nimekaimust sõbranna, seetõttu näen, kui oluline on enda kogemust jagada.

Kui sa pole endaga rahul, miks mitte?