/nginx/o/2016/02/26/5096651t1hf410.jpg)
Sirvides kohtinguportaalide kuulutusi, on igas teises naiste avaldatud kuulutuses või ankeedis mainitud muude säravate isiksuseomaduste seas iseseisvust. Seda tuuakse välja kui enda parimat omadust sama tihti, kui CV-sse kirjutatakse mõisted hea stressitaluvus ja kiire õpivõime. Lisaks on see miski, mida tulevasel partneril kuhjaga jaguma peaks.
Mehe puhul peetakse iseseisvust elementaarseks, muidu sobib see mõmm ainult mõnitamiseks, aga naiste juures rõhutatakse iseseisvust kui mingit eraldiseisvat saavutust. Kurat küll, miks?
Minu jaoks ei alga iseseisvus mingi konkreetse positsiooni või rahanumbriga, vaid hoiakuga, et soovin küll partnerit, aga üksnes parimat ning ei vaja teda, vaid olen teda väärt. Julgus teha ka võimalikke valesid valikuid, sest poolikult rahuldavas suhtes olles ei anta ju pärisõnnele võimalust. Kalgilt aus arvestus, et võibolla ei leiagi seda ideaali, aga roosamanna muinasjutuihalus ei lase ka loobuda ja pooliku variandiga leppida.
Iseseisev naine ei hala tunde, päevi ja nädalaid teemal, et unistused ei täitu niikuinii ja elu peabki olema üks itk, virelemine ja hädaorg. Selle asemel et mõelda, mis on valesti läinud, mõned muudatused teha ja ennast jalule upitada. Trafaretselt – nii nagu orkaan võib alguse saada liblika tiivalöögist, on ka enda õnne algus pisikeste muudatuste taga. Enesehaletsus on mugav, väike maailmavalu inimlik, aga ausõna, pikemas perspektiivis on hea ja rõõmsaid värve täis elu palju magusam, kui kadestada teisi ja kujutleda, et kogu nende õnn on kuskilt sülle sadanud.
Iga naine suudab vajaduspõhiselt ära õppida käsi väänates kleidiluku avamise ja sulgemise või nautida muruniitmist kui sobilikku tegevust stressimõtete eemalepeletamiseks, aga vahel soovivad nemadki, et keegi aitaks nende tüütustega toime tulla.
Iseseisev naine pole tundetu tank
Iseseisvate naistega kipub kaasas käima absurdselt kulunud stereotüüp, kuidas selline naine on nagu tundetu tank, võimukas, rebib ise uksi lahti, teeb remonti, miski tema tundeid ei kõiguta (sest neid polegi) ja meessoos on ta ka kindlasti pettunud. Samas teist poolt esindaks justkui haldjalikult õrn naisetüüp, kes ootab lilli, romantikat ja mehe tuge kõiges.
Iga naine suudab vajaduspõhiselt ära õppida käsi väänates kleidiluku avamise ja sulgemise või nautida muruniitmist kui sobilikku tegevust stressimõtete eemalepeletamiseks, aga vahel soovivad nemadki, et keegi aitaks nende tüütustega toime tulla. Milleks tassida pirni vahetamiseks keldrist redelit, kui pikemat kasvu isane selle hõlpsasti keset tuba seistes ära saaks teha. Valehäbi allasurumine ja selliste pisiasjade südikalt palumine ei muuda kedagi saamatuks.
Mehi on ilmselt kahesuguseid. On neid, kes hindavad hakkajaid naisi rohkem, kuna näevad neis väärtuslikumaid ja põnevamaid partnereid, kattuvaid alasid on niivõrd palju rohkem. Ma pole kunagi päris täpselt mõistnud eelarvamust või eeldatavat malli, et edukas mees võtab endale lolli naise iluasjaks ja aksessuaariks. Lähtudes võrrandist, et jõukus tähendab mingeidki ajusid, et vara kokku kühveldada, siis mille kuradi pärast peaks ta kõigi maailma naiste seast endale saamatu preili valima, et temaga kõiges oma edasist elu jagada. Erandid siinkohal ei loe ja ammugi ei tähenda intelligentne naine seda, et ta peaks olema samal ajal inetu kui rebasetopis. Tark ja kaunis naine on õnneks väga levinud kombinatsioon.
Teisena siis mehed, kes pelgavad iseseisvaid naisi. Kirvemeetodil lahterdan nad julmalt sussmeesteks. Põevad, et naine võib igal hetkel nende juurest minema minna, kui avastab, et peale esmakire miski väga ei köidagi enam ja mees jääb unelmate kaaslase liiga magedaks versiooniks. Siia alla mahuvad ka vaimset vägivalda kasutavad mehed, nende jaoks on allaheitlik ja vaimselt muserdunud naine parim, mis olla saaks. Kui selline naine sotsialiseeruks ja kodust välja saaks, võib ta ju avastada, et äkki ei pea pidevalt dressuurile ja peedistamisele alluma ja ka muudmoodi elu on võimalik. Kompleksides vaevlevad sitapead, mitte mehed.
Hakkaja naine pole võimukas füürer
Väärt targad mehed ei pea ükskõik mis positsiooni omava kaaslase kõrval mahajätmist kartma, on see naine siis karjäärihunt või koduhaldjas. Tuletan veel korra meelde, et hakkaja naine ei tähenda võimukat füürerit. Aastanumber, milles täna elame, on 2016, tuleb aru anda, et truu majapidamismasina elu ei ole kõige ahvatlevam, põnevam ja rentaablim viis järgmiseks viiekümneks eluaastaks.
Igal naisel peaks olema oma ülemuse ja mehe persesaatmise fond. Kas siis kinnisvara, säästude või hea CV näol. Tunne, et see on vajaduse korral olemas ja võimalik kasutada, hoiab nina vee peal, tuju hea ja suhte tervemõistuslikuna. Vabadus tulla ja minna annab suurima võimaliku stabiilsuse.