Lahkuminekud kasvatavad hinge

Foto: Caro / Conradi / Scanpix

Enamasti ei minda lahku mitte selle pärast, et ei hoolita teineteisest, vaid kuna enam ei taheta tunda valu. Valu võib olla maskeerunud ka tühjuseks, ükskõiksuseks, pettumuseks, vihaks ja üksinduseks. Valu ülesanne on kutsuda meid pöörama tähelepanu praegusele hetkele ja selles peituvatele õppetundidele.

Ühtegi lahkuminekut ei saa teha väga meeldivaks, küll aga saab lahkuminekut muuta hinge kasvatavaks ja tervendavaks kogemuseks. Selleks tuleb olla teadlik ja küsida endalt, miks ma olen sellesse suhtesse tulnud. See on nagu sfinksi küsimus: kui vastad ausalt, saad väravast läbi. Vastasel korral lähed tagasi kordama sama õppeprogrammi järgmise suhtega. Nagu raamatute autor ja õpetaja Richard Rohr on öelnud: «Kui sa ei transformeeri oma kannatust, siis nakatad sellega kõike.»

Suhtes olemine pakub muu kõrval ka rohkelt võimalusi astuda kontakti ebameeldivate tunnete ning oma pimedama poolega, mille tagajärjel võime kaotada avalikkuse ja/või iseenda ees minuga-on-kõik-hästi-maski. Hirmust paljastuse ees tunneme vajadust ennast kaitsta ja parim kaitse on tavaliselt rünnak. Seepärast hakkame olukordades, kus tajume ohtu tunda ebamugavaid tundeid, külvama süüdistusi ja viha, selle asemel et rääkida oma tunnetest, hirmudest ja vajadustest. Nii joostakse kas suhtest kergekäeliselt minema või klammerdutakse selle külge.

Paljud inimesed alustavad suhteid, et täita endas mingit tühimikku. Teadmata ise, mis tühimik see õieti on, ootavad nad aga oma partnerilt selle täitmist. Meie vastutus on mõista, mida oma partnerilt ja suhtelt sisimas ootame. Kas seda, et suhe või partner päästaks meid? Väga tihti on asi meie enda kuvandis ja egos. Kui partneri kaotaksime, kes me siis oleksime? Mida inimesed meis näeksid? Või veelgi olulisem: mida kardame, et iseendis näha võime? Millega peaksime hakkama siis ise tegelema?

Inimesed meie elus on peeglid, näidates meile külgi iseendis, mida me ei ole muidu valmis vaatama. Seega võiks teha nimekirja asjadest, mida partnerile ette heidame või mida suhtelt ootame. Siis mõistaksime, mille kallal peame ise tööd tegema ja mida endale pakkuma. Näiteks kui partner ei pea kokkulepetest kinni, siis see võib näidata, et sul on vaja õppida ise endaga tehtud kokkulepetest kinni pidama. Kui partner ei austa sind, siis ehk on sul vaja õppida ennast austama? Kui partner valetab sulle, võib-olla on sul vaja õppida olema aus iseendaga? Või on vaja õppida intiimsust ja lähedust, usaldamist, piiride panemist, maskide mahavõtmist, vastutuse võtmist oma tegude ja sõnade eest?

Teadmatus hirmutab

Me kardame seda, mida me ei tea ega suuda näha. Nii hoiamegi tihtipeale kinni sellest, mis tuttav, isegi kui see on valus ja ebameeldiv. Või jookseme suhtest minema, mõistmata tegelikult, mispärast.

Esiteks kardetakse üksindust. Üksinda olemine ja üksindus on kaks eri asja – me võime olla üksinda ja mitte tunda üksindust. Samuti võime olla suhtes ja tunda üksindust. Üksindus on mentaliteet, mis ei ole kuidagi seotud meie suhtestaatusega. Üksinda olemise oskus on aga kunst omaette. Selle eelduseks on vastutuse võtmine oma mõtete, tunnete ja õnne eest. Valmisolek võtta jalad kõhu alt välja ja teha ise midagi enda heaks. Nii kaua kui usume, et me ei ole piisavalt head, ei tunne me end hästi. Kui me ei suuda iseenda seltskonda nautida, siis miks või kuidas peaks keegi teine seda tegema? Pastor Joel Osteeni sõnutsi: «Mis iganes järgneb sõnadele «Ma olen ...», tuleb sind otsima.» Mida sina paned nende sõnade taha? Kas seal on sõnad kole, rumal, saamatu jne?

Üksinda olemine ei peaks olema elus eesmärk omaette, aga kui me ei oska üksinda õnnelikud olla, siis me ei oska ka suhtes õnnelikud olla. Vajame küll elus kontakti ka teiste inimestega, aga partneri asemel võib olla toeks ka sõber või perekonnaliige. On suur vahe, kas läheme suhtesse selle pärast, et mitte tunda end üksinda, või selle pärast, et partner pakub meile austavat, turvalist, toetavat ja armastavat suhet. Suutmata olla üksinda, jääme sõltuma partneri olemasolust või oleme nõus taluma meid mitte austavat suhet, näiteks ebaviisakusi või isegi vägivallatsemist. Nii aga paneme vastutuse oma õnne eest kellegi teise õlule.

Teiseks tekitab hirmu see, mida lahkuminek meie kohta näitab. Tihtipeale saadab meid hirm, et kui mul ei ole partnerit, siis mul oleks nagu midagi puudu ja ma ei oleks terviklik. Partner annaks meile justkui lisaväärtust. Või kardame, mida see minu kohta näidata võib, kui ma pole suutnud suhet toimima panna. See, et minnakse lahku, ei tähenda, et suhe oleks ebaõnnestunud. Tundes hirmu, mida teised meist arvavad, võime hakata igal viisil suhtest kinni hoima või lähme kohe järgmisse, et mitte silmitsi seista ebameeldivate tunnete, mõtete ja uskumustega.

Nii mõnigi jääb aga suhtesse raha pärast. Kardetakse, et ei saada kas üksinda hakkama või on rahast tulenev rõõm ja rahu olulisemad kui südamerahu ja -rõõm. Igal juhul taandub see kõik tagasi ühe teema alla – eneseväärtustamine ja -austamine. Raha peaks olema lisarõõm, mitte vundament, millele suhe üles ehitada.

On veel üks hirm, mis kaasneb suhte lõpetamisega – kardetakse kogeda valu. Suhte lõpu lähenedes võime tajuda surma kohalolekut. Tunneme, et teine inimene justkui sureb ära meie jaoks ja mõneski mõttes tunneme, et sureme ka ise. See on loomulik, sest lahkuminekule järgnebki lein. Valu on nagu ebameeldiv naaber, kes ei tunne viisakusreegleid – kui ta kord oma jala on ukse vahelt sisse saanud, siis nii lihtsalt temast enam lahti ei saa. Valuga peab suhtlema ja tegelema. Lülitades end hõivatud-režiimile või proovides valu naljaga lahustada, tõmbame justkui üleajavale kaevule kaane peale. Seisnud vesi, jällegi, läheb ühel hetkel haisema ning murrab ikkagi välja.

Hirmule valu ees annab hoogu ka ühiskonnas levinud uskumus, nagu oleksid valu ja kurbus negatiivsed tunded ning edukuse määravad õnne- ja rõõmuseisundi määr. Unustatakse ära, et kurbus ja valu annavad inimhingele sügavuse, kaastunde ja mõistmise. Need tunded teevad meid alandlikuks ja viivad endile lähemale.

Valu rebib lõhki kõik, millel on aeg puruneda, ning sünnitab asemele midagi uut. Kui oleme nõus valu kogema ja sellega tegelema, tuleme sellest välja palju rikkama ja targemana. On meie valik, kas valutame end kibedaks või vägevaks. Kõik möödub, ka valu ning ta ei kordu enam samal moel, kui oleme õppinud pöörama tähelepanu praegusele hetkele ning mõistma selles peituvaid õppetunde.

Vastus hirmule

Hirmu tundes me ründame või põgeneme. Kui meid hoiab tagasi hirm üksinduse ees, võime sattuda olukorda, kus oleme nõus kokku minema esimese ettejuhtuva inimesega või jääme püsima suhtesse, kus peame talluma jalge alla oma vajadused, väärtused ja väärikuse.

Lahkuminek paneb meid silmitsi seisma enda haavadega, mida on vaja tervendada, olgu selleks siis häbi, süütunne vms. Aga kuna tervendamise töö nõuab endaga tegelemist ja vastutuse võtmist, on tihtipeale lihtsam tundeid eirata kas kellegi ründamise või mõne tuimastiga. Kui meid hoiab tagasi hirm valu ees, hakkame tõenäoliselt seda juba ennetavalt tuimastama – seksi, töö, poodlemise, toidu, alkoholi ja muude vahenditega. Me ei tee seda teadlikult ega tahtlikult.

Oluline on teadvustada, et kohtades, mida proovime kõige rohkem siluda ja täiuslikuna näidata, on meis kõige rohkem häbi. Perfektsionism seisneb selles, mida inimesed minust mõtlevad, mitte selles, mida mina tahan. Kui aga elame oma elu, lähtudes teiste arvamusest, siis kas me tegelikult ikka elame oma elu? Kelle laulu me laulame?

Märgates, et kordame oma suhetes pidevalt sama mustrit, oleks mõistlik korraks seisatada: võtta paus, istuda iseendaga ning hakata tohterdama oma haavu. Haaval on vaja hingata ja loomulikult terveneda. Teda tuleb puhastada ja armastada. Lubades endal nutta, kurbust tunda ning vaadata, mida valu, viha ja ängistus tahavad meile näidata, anname neile võimaluse endi tervendamiseks.

Lahkumineku raskus

Enamasti on juba mõnda aega enne lahkuminekut vähemalt üks partneritest suhtest emotsionaalselt lahkunud. Aga see ei takista meid tegemast nägu, et lahkuminek tuleb täieliku üllatusena. Sest lootus, unistus ja mugavus on see, millest saab veel kinni hoida.

Me võime teha iseendale lahkumineku raskeks, hoides kinni lubadustest, mida partner on meile andnud. Nõnda võib sellest ühel hetkel saada võimumäng ning oma õiguse tagaajamine: «Aga sa ju lubasid!» Ning keeldutakse nägemast reaalsust. Mis mõtet on kinni hoida lubadustest, mida kunagi täide ei viida?

Me võime hoida kinni ka muinasjutust, oma lootustest ja unistustest, mille oleme endi jaoks välja mõelnud, eirates reaalsust. Unistame, et ühel päeval, kui ta saab kõik need asjad tehtud ja õpib olema aus/vastutustundlik/viisakas vms, siis elu ongi täiuslik. Seda tehes aga ignoreerime iseenda rolli, sh vastutust ses «kannatuse vaatemängus». Lahkumineku kõige raskem osa ongi enamasti lootusest ja unistusest lahtilaskmine, kuna oleme sellest nii kaua kinni hoidnud ja justkui ohverdanud mitu aastat oma elust illusiooni nimel.

Mõnedes suhetes hoitakse kinni inimesest, kelle majanduslik või ühiskondlik positsioon teenib meie mugavust. Mugavam ja turvalisem on nautida majanduslikke või staatuse hüvesid, selle asemel et võtta ohjad enda kätte ning püüelda meelerahu poole. Kui peres on väikesed lapsed, on võimalused lahkuda loomulikult raskendatud. Kahjuks aga õpivad lapsed sellest, mida nad näevad ja kogevad kodus – ja kõige suuremad õppetunnid saadakse ilma sõnadeta. Seega võime nõnda tahtmatult õpetada oma lastele, et raha on olulisem kui meie endi heaolu.

Võib ka juhtuda, et tahetakse kinni hoida süüdistamisest. Väljaütlemisele, et nüüd aitab, eelneb tavaliselt mingi aeg, mil oleme proovinud suhet hea ja kurjaga päästa. Kui oskaksime võtta suhte eest vastutust, siis suudaksime tunnistada: «Jah, juba mõnda aega olen tundnud, et midagi on paigast ära. See lahkuminek ei toimunud üleöö.» Enamasti süüdistame seda osapoolt, kes pani suhtele punkti. Me ei näe, et olime ise selle suhte lõpetanud, olles juba mõnda aega kas rahulolematu, otsides teiste tähelepanu või peites pea liiva alla, tehes nägu, et kõik on hästi. Teise süüdistamine ja enda õigustamine toimub vaid praeguse hetke ja tuleviku arvel.

Meil on vaja oma hirme, destruktiivseid kaitsekäitumisi ja illusioone tundma õppida ja seejärel neist lahti lasta ning astuda olevikku. Usaldada seda, mis on siin ja praegu. Mis täna tundub õnnetuse või karistusena, võib juba homme olla õnnistus. Kui julgeme olla uudishimulikud ja ausad ning vaadata pealispinna alla, võime leida maailma kõige suurema aarde – iseenda. Ja sellele teadmisele saab ehitada rahuldustpakkuvad suhted.

Kadri Sakala korraldab töötuba paaridele «Teekond soovitud armastuseni» 1.–3. aprill 2016 EELK Perekeskuses (Lastekodu tn 6a). Info ja registreerimine: telefonil 521 4665, e-post: [e-mail]. Vaata lisaks Kadri Sakala kodulehelt.