Meistrite hoovi peremees Jaan Pärn - maias kullaheegeldaja

Ehtekunstnik Jaan Pärn Foto: Peegel / Sven Tupits

Uks käib ja galeriisse paiskub tuulega võideldes noor, õhetavate põskedega mees. Keskendunult asub ta vitriine üle vaatama. Vaikuse katkestab galerii omanik Jaan Pärn: «See peab ikka üks suur häda olema, mis nii hullu ilmaga välja ajab!»
 

Ja tuleb välja, et häda ongi suur. Noormees hakkab ääri-veeri rääkima, et käinud siin juba aasta tagasi ning ostnud armsamale paari kõrvarõngaid. Viimase kaheteistkümne kuu jooksul on südamedaam ehteid pidevalt kandnud, mis lubab oletada, et need talle meeldivad. Ja nüüd, kui sünnipäev on jälle ukse ees, tuli mõte kinkida rõngastele seltsiks ka sõrmuse.

Pärn küsib noormehelt, millised need rõngad olid, kas tömbi või terava otsaga. Kas sünnipäevalaps on väikest või suurt kasvu, hele või tume? Läheb ta ehetega peole või kannab neid argipäeviti?

Noormees saab julgust juurde ning asub naise välimust ja hingeelu kirjeldama, kuni paneb punkti heatahtliku märkusega: «Kuidas seda nüüd öeldagi... ta on mul harakas.»

Rahuloleva naerupuginaga nendib kunstnik: «Kõik naised on harakad – mina sellest ju elangi!» Kui tuul on noormehe ukse vahelt taas oma embusse rebinud, istume kunstnikuga maha ja ajame juttu.

Kas selline gestaapolik ülekuulamine on teil tavapärane nähtus?

Ma ei kuula üle mitte selleks, et teise mehe naist tundma õppida, vaid selleks, et klienti paremini aidata. Tavaline keskmine eesti mees teab, kui palju ta oma naise rõõmustamiseks on valmis raha välja käima, aga mis asi see peab olema, mida ta naine vajab, pole tal aimugi. Selleks olen siis mina, kes püüab välja uurida naise olemuse ja omapära. Ja ptüi, ptüi, ptüi, ega ühtegi asja pole mulle siiani veel tagasi toodud küll!

Kas mitte ühtegi?

Ei.

Null?

Null.

Kujutan ette, et käite ringi ja jälgite instinktiivselt kogu aeg, mis kellelgi kõrvas või kaelas ripub...

Kui ma lähen inimesele külla, siis ma ei vaata, kas tal tolmurullid kapi alt vastu jooksevad. Vaatan silma ja ajan juttu. Sama on ehetega: kui ma inimesega suhtlen, vaatan talle silma ega lase pilgul mööda dekolteed käia. Aga kui tänavale lähen, siis küll – mõnikord lööb välja professionaalne kretinism. Vahel on lausa tahtmine juurde minna ja midagi öelda.

Mitte et ehe ilmtingimata kole oleks, aga inimese ja ehte vaheline suhe pole paigas. Kõik oleneb ju sellest, mis kandjal seljas on, kui pikad on juuksed, mis on kell – ega hommikul ei maksa ikka briljantidega välja minna. Ja vanusest oleneb ka: lapse kõrvad ei pea olema see koht, kust ema-isa rikkus välja paistab.

Nii et teemandid jäägu parem paljukuulnud kõrvadele ja elumustriga kätele?

Andku taevas kõigile naistele julgust mitte häbeneda oma kortsus käsi! Vanus teeb oma töö, vanus pole häbiasi ja vanad käed võivad väga ilusad olla, eriti kui need on hoolitsetud ja ehtega kaunistatud.

Kas usute, et kividel on iseloom ja mõju neile, kes neid kannavad?

Ma ei julge väita, et kividel inimesele mingit mõju pole, aga kaugel sellest, et usuksin, nagu võiks üks või teine neist tuua õnne või õnnetust. Minu suureks lemmikuks on ahhaat. Olen selle kiviga väga palju tööd teinud. Ahhaat on tore oma väljanägemise poolest ja selle poolest ka, et temaga saab luua huvitavaid maastikke.

Kuigi olete nooruses õppinud arhitektuuri, pole enamik teie ehetest sugugi geomeetrilised. Tundub, et rohkem kui inimkäega loodu inspireerib teid ikkagi loodus?

Loodus on kõige parem kunstnik. Minu arust on vähe naisi, kellele sobib kuiv geomeetria. Kui ma oma ehteid teen, pean mõtlema kandjale. Või kui ma ei pea mõtlema inimesele, on lähtepunktiks ikkagi see kivi või karp, mille ümber ma ehet hakkan valmistama. Igal kivil ja karbil on iseloom, oma muster.

Mulle meeldib teha maastikke – ja kui see on juba kivis endas mingil määral olemas, siis seda kergem. Mul on ehteid, mille võib vabalt raamida ja seina peale panna ning vaadata siis nagu loodusmaali. Hiljem võib jälle raamist välja võtta ja rinda pista.

Olen tõesti looduse poole viltu. Mul on aias sibulapeenrad ja mida vanemaks ma jään, seda rohkem meeldib mulle seal kõpitseda. Nädal tagasi oli maapind juba külmunud, aga mina käisin ikka veel ümber peenarde ja püüdsin neid rohida. Kodus ma ehtetööd üldse ei tee, seal pole mul isegi tööriistu.

Taevake! Viisteist aastat tagasi, kui teid Favoriidi jaoks intervjueerisin, oli Jaan Pärna ateljee Helsingis. Kas ikka veel!? Mis teid seal põhjanaabrite juures kinni hoiab?

Kullassepa ateljee kolimine ühest riigist teise pole nagu kirjanikul, et võtad paberi ja pliiatsi kaasa ja lähed teise tuppa kirjutama. Kõik need masinad, seadmed, tööriistad ja materjalid, pütsikud, länikud – kõik on vaja õiges järjekorras kokku pakkida, ühest kohast teise sõidutada ja siis jälle püsti panna.

Aga kuna mul on lootust, et saan Meistrite hoovi viimasena valmivasse majja, õigemini selle keldrisse endale töötoa, siis eks ma katsu veel nii kaua kannatada. Teine asi on see, et minu tutvusringkond on suur.

Kui ma istun siin Meistrite hoovis, tegelen korraldamise ja ehitamise ja oma ehete müügiga ning iga veerand tunni järel astub keegi sisse, et tere öelda ja kohvi juua, siis millal ma neid ehteid üldse teha jõuaksin? Nüüd aga – niipea, kui laeva peale saan ja nina Soome poole keerab, siis juba tean, mis ma ateljees tegema hakkan, kas kuduma või heegeldama.

Siinkohal hakkab meister muhelema ja räägib kontekstiväliselt loo tõredast prouast. Muide, lugude mahlakas pajatamine on Pärnale omane. Mõne loo puhul teatab ta: «Räägin nüüd ühe, mida lehte panna ei tohi» ning räägib siis sellise, mis vääriks kohe eriti lehte panemist. Aga mida teha, kui ajakirjanik on lubanud…

Niisiis pajatab kunstnik:
«Helistas mulle ükspäev proua ja oli kohe algusest peale riiaka häälega: «Kas Jaan Pärn kuuleb?»
«Mina.»
«Ma tahan teilt midagi osta!»
«Aga palun! Kuid mida te siis täpsemalt soovite: kuldehet või hõbedat, midagi kõrva või kaela?»
«Äh, mul ükskõik, peaasi, et Pärna tehtud oleks!»
«Aga vahest sobivad siis teile sokid? Ma olen neid elus mitu paari kudunud!»

Ja nii ütlesitegi või!?

Ütlesin jah! Inimesed eputagu minu töödega, aga mitte minu nimega! Pealegi ma ei bluffinud – olen elus tõesti mitu paari sokke kudunud. Heegeldama hakkasin juba viieaastaselt, varem kui lugema või kirjutama.

Minu ema oli käsitööõpetaja ja kudumine-heegeldamine oli meie majas au sees. (Tõestuseks haarab kunstnik lauasahtlist poolelioleva kuldtraadist heegeldustöö, millel heegelnõelgi veel küljes. No tõesti, siin on küll ohhetamiskoht.)

Nii et seda vabadust saate endale lubada – öelda, mida mõtlete, tulla ja minna, millal tuju tuleb?

Absoluutselt! Ma ei pea punnitama enam millegi pärast omal silma peast välja. Olen selle nimel ka elus vaeva näinud: kolm korda alustasin Meistrite hoovi pärast läbirääkimisi, ajasin linnavõimudega asju ja pabereid, ja iga kord, kui tuli uus volikogu, oleksin ma nagu Uus-Meremaale sattunud – hakka jälle nullist pihta.

Eelmiste võimumeeste otsused uutele ju ei kõlvanud. Kuid tagantjärele julgen ma väita, et kui inimene midagi v ä g a tahab, siis ta seda ka saab. Ma ikka väga-väga tahtsin seda Meistrite hoovi! Ja see paik hakkab mulle iga päevaga aina rohkem meeldima. Üha enam tunnen rahuldust sellest 15 aastast, mis ma idee elluviimise peale olen kulutanud.

Üks esimesi asju, mis kaheksa aastat tagasi siin valmis sai, oli kohvik Chocolaterie de Pierre. Teil on vist šokolaadiga mingi oma suhe?

Ma ei tea, kas seda saab just isiklikuks nimetada, aga kuna siin üleval köögis neid trühvleid valmistatakse ja kogu see kandam läheb alati minu kabineti uksest mööda, siis mul on siin nagu tollipunkt – sirutan käe ukse vahelt välja ja saan ka üht-teist suhu.

Tšillitrühvel, minu lemmik! Ja mulle meeldib must kohv kolme tüki suhkruga. Kõrvale võtan tilgakese head likööri – ikka et veel magusam oleks. Olen maias inimene, elan siin ilmas üks kord ja mulle pole nii tähtis, et ma maikuuks end rannavormi saaksin aetud.

Kas Meistrite hoov on nüüd valmis?

Ei ole! Kas Tallinna linn on valmis? Praegu käib töö kaheksast majast viimase kallal ning juba ma vaatan, kust peab ringiga jälle tagasi tulema, et remontima ja kõpitsema hakata.

Ühes Meistrite hoovi majadest asub hotell Villa Hortensia. Kes paneb puhtad pesud voodisse ja võtab mustad ära?

Poeg. Olen ka ise hotellitube koristanud, aga poeg oli mul vahepeal seitse kuud Austraalias, pidas seal ka hotelliteenija ametit, nii et mul on professionaalne tööjõud omast käest võtta.

Meistrite hoovis on 1,3 palgalist töötajat: mina olen see 1 ja tema on see 0,3. Kuue numbritoaga Villa Hortensia on peamine bisnis, mis aitab mul realiseerida oma mõtteid ja plaane.

Aga need kümmekond ateljeed ja kauplust, mis siin on – nemad ju maksavad ka ikka üüri?

No maksavad muidugi, aga ärgu nüüd keegi lasku ennast sellest segada, sest kui mina peaksin küsima oma allrentnike käest seda hinda, mis linna südames muidu küsitakse, siis jookseks see hoov mul siin tühjaks.

Sest kunstnikel-käsitöölistel pole iial seda raha, et maksta kõrget kesklinna üüri. Miks muidu on kõik leivapoed vanalinnast kadunud? Sest palja leivaga ei teeni ju summasid, mis pinna üürimise eest küsitakse. Kinnisvara omanikel pole piisavalt missioonitunnet, et lasta vanalinna ärid ja poed, mis sellesse linnaosasse sobiksid.

Ja eks linnaisadelegi meeldi tihtipeale rohkem raha kui põhimõtted, milline meie vanalinn välja võiks näha. Nii ongi meie ümber peamiselt matrjoškade ja odava merevaigu kauplused.

Kuidas teil omavaheline läbisaamine siin hoovis ka on?

Talviti põleb õues lõke, inimesed hüppavad ümber lõkke, kõigil on lõbus. Saame oma inimestega hästi läbi ja korraldame sageli toredaid üritusi. Möödunud sügisel pöörles terve lammas õue peal vardas, kui pidasime pidu.

Vahel kutsume endale Katariina käigu rahva külla või käime ise seal. Me pole omavahel konkurendid, vaid pigem täiendame üksteist. Nii on meile kõigile kasulikum.

Kas enne aastalõpu pidustusi on meistritel ka veidi kiirem tööaeg?

Kindlasti. Paljud asutused on harjunud siit kvaliteetseid jõulukingitusi saama. Ja mis minusse puutub, siis mul on hooajati juba enam-vähem selge, kuidas asjad käivad: tulevad jõulud, tuleb emadepäev ja siis tulevad koolilõpetamised ning seejärel sügisene patulunastuskingituste ostmise aeg... pärast suviseid seiklusi.

Ma võin kinnisilmi öelda, mis kuus me parasjagu oleme. Kui jõuluralli läbi saab, hakatakse vabariigi aastapäeva peo nimel pingutama. Tõtt-öelda mina ei tea, mis on masu. Ehtekunstnikul on samaväärne eriala hauakaevaja või juuksuri omaga – niikaua kui on naisi oma unistustega, on minul leib laua peal. 

Jaan Pärn 

• Ehtekunstnik, proua Helle Meri kauaaegne kaunistaja.
• Tallinna vanalinnas asuva Meistrite hoovi asutaja ja juht.
• Möödunud aastal valiti Eesti parimaks turismiedendajaks.