Parim, mida pere saab teha, et noorel inimesel karjäärivalik võimalikult kergelt kulgeks, on pakkuda tuge ja infot, ja olla valmis neil teemadel avatult rääkima ja kuulama. Vanematel võivad olla ootused, aga need võiks olla paindlikud. Ei tohiks otse ja kaude ühe või teise erialaga peale käia – mis siis, et sellise pealekäimise taga on vanema arvates puhas heasoovlikkus. Olgu vanema mõttes mingi konkreetne valdkond majandusliku kaalutluse, eriala perspektiivikuse või suguvõsa traditsioonide jätkamise põhjusel, survestamine head ei tee – nii saab noores tekitada vaid süütunde, kui ta siiski otsustab valida «vale» eriala ja kui ka valitud saab vanemate meelest «õige» amet, aga sellega rahul polda, on see omakorda pingete allikaks põlvkondade vahel. Muidugi on vanematel omad eelistused ja nendest võib ja tulebki vestelda, ent teha tuleks seda nii, et noorel jääks võimalus ka teisiti arvata.
Omaette teema on muidugi, kas lastel üldse lubatakse suureks kasvada, vanematest vaimselt ja emotsionaalselt eristuda – et ta saaks teha iseseisvaid otsuseid ka karjääri osas ilma reetmistundeta ja teades, et vanemad on tema jaoks ikka olemas. Kui peres emotsionaalsed sidemed on liiga tugevad, vanemad liigselt lapse külge klammerduvad, on iseseisvumine ja endale vajadustele mõtlemine keeruline – tuleb ju kogu aeg vanemate jaoks olemas olla.
Vahel juhtub aga, et noor inimene üldse ei oska valikut teha – katsetab ühte-teist, proovib õppida erinevaid asju, ilma et mingit huvi olekski. Kui on tohutu huvi paljude asjade vastu, nagu tuntud koeratüdruk Lottel – siis tuleb lihtsalt toetada teda otsuse langetamisel ja aidata meeles pidada, et tänapäeval on ümberõppimine ja juurde õppimine tavaline, ametivalik ei pea olema igaveseks siduv otsus.
Kui otsustamatust esineb mujalgi ja see on püsiv, tuleks rohkem mõelda ja midagi tõsisemat ette võtta. Selline otsustamatus võib olla tulemuseks just siis, kui noor püüab kõigile korraga meeldida, perekond väljendab tema tuleviku suhtes tugevalt oma ootusi – unustades selle, et vanemate ülesanne on toetada lapsi ka iseseisvumisel ja oma tee leidmisel. Noorel ei saa nii kujuneda arusaamist enda vajadustest, soovidest ega üldse sellest, mis inimene ta on ja sisimas olla sooviks, välja kujuneda – ta jääbki justkui täitma mingit teiste poolt ette kirjutatud rolli ja on aina mures, kas see ikka piisavalt hästi välja tuleb.