Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Kätlin Konstabel: pere mõjutamisel karjääri valima?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Kätlin Konstabel
Copy
Artikli foto
Foto: Caro / Scanpix
  • Pere mõju lapse elukutsevalikule
  • Mõnes suguvõsas põlvkondi väärtustatud just ühte elurada
  • Vanematel võivad olla ootused, aga need võiks olla paindlikud

Palju räägitakse ametitega seotud sooliste erinevuste ja palgalõhe teemal sellest, et kui näiteks naised põlvkondi mingit kindlat ametit peavad, siis eeldab see justkui kõigilt naistelt ühesuguseid võimeid ja iseloomuomadusi. Kui sellist järjepidevust ametite osas esineb aga läbi erinevate põlvkondade, siis küllap need omadusedki on bioloogilise taustaga ja ühele soole rohkem omased. 

Sellise loogika puhul unustakse üks lihtne, aga oluline tegur – see, kui tugevalt võib  perekond mõjutada inimese karjäärivalikuid.

Pere mõju lapse elukutsevalikule väljendub selles, millist elu laps on näinud, millist normaalseks pidama hakanud. Kui laps on harjunud, et üks vanem näiteks pidevalt reisib või on õhtuti kaua tööl või elab lausa suure osa ajast välismaal, siis on tõenäolisem, et sellise ametiga käiv eluviis ka talle endale tulevikus pigem sobib kui et ta seda imelikuks peab. Muidugi, kui isa või ema tööaegade tõttu jäävad lapse hinge armid – näiteks oli lapseeas suur igatsus, et isa või ema enne und kallistaks, aga seda ei juhtunud kunagi, sest vanem oli tööl ... siis võib arvata, et suureks saadeks ja ametit valides need mälestused oma rolli ka mängivad.

Kui lapsest peale on peres tavaline, et mõni pereliige – näiteks ema – on rohkem kodus, siis sellise pere tütardel on suurem tõenäosus sama eluviisi jätkata, sest see tundub lihtsalt normaalne, seda osatakse, seda ollakse aastaid ise kogenud, selles elanud. Kui aga sellisest perest poiss kasvab suureks teadmisega, et naised on ikka rohkem kodus ja koduste asjade eest vastutavad (ka siis, kui käivad tööl), siis on sel mõju juba ka elukaaslase valikule.

Teisalt on siis tõenäoliselt ees ootamas suur ja teinekord karm võrdlemine, tehku seda siis suguselts või inimene ise: kas ma olen ikka sama hea kui oli vanaisa? Oh, ta on tubli küll, aga näe, tema ema oli ikka tase omaette!

«Oh, ta on ju tubli küll, aga ...»

Pere mõjud noore eriaeelistusele on seotud ka sellega, millises rollis laps peres üldse on olnud. Kui näiteks on tegu peres vanima lapsega, kes on juhtumisi tüdruk, siis võib omaseks saanud teiste kantseldamine, hoolitsemine ja nende eest vastutamine mõjutada ka elukutse valikut. Lisame siia juurde kultuuris domineerivad ettekujutused ühele või teisele soole sobivaist töödest  ja nii saab sellet tüdrukust õpetaja, sotsiaal- või meditsiinitöötaja – mitte ettevõtja, mitte politseinik, kuigi ka neis ametites on vastutamist ja inimestega töötamist palju. Selles valikus pole midagi halba, kui kodus on lähimatega siiralt arutada saanud ka teisi variante. Kui aga anded ja iseloomuomadused toetaks hoopis teistsugust tööalast teed, võib läbipõlemine kiiresti tulla.

Vahel on mõnes suguvõsas põlvkondi väärtustatud just ühte elurada. Teame ju kõik muusikute, arstide, näitlejate, teadlaste dünastiaid. Lapsel on seda kergem valida, nii saab ka teistelt vajadusel tuge ja nõu küsida. Teisalt on siis tõenäoliselt ees ootamas suur ja teinekord karm võrdlemine, tehku seda siis suguselts või inimene ise: kas ma olen ikka sama hea kui oli vanaisa? Oh, ta on tubli küll, aga näe, tema ema oli ikka tase omaette! Kui noorem õde või vend otsustab vanemaga sama ala peale minna, siis on võrdlused veel karmimad, sest põlvkondi kõrvutades saab ju alati rääkida erinevatest oludest, sama pere lapsed on aga teoreetiliselt võrdsel stardijoonel. Hirm, et kunagi ei olda sama hea kui pereliige ja püüdlus – perekonna survet ja ootusi tajudes – võrdseks või paremaks saada võib olla ühelt poolt motiveeriv, aga teinekord ka väga stressirohke.

Õige otsinguil

Parim, mida pere saab teha, et noorel inimesel karjäärivalik võimalikult kergelt kulgeks, on pakkuda tuge ja infot, ja olla valmis neil teemadel avatult rääkima ja kuulama. Vanematel võivad olla ootused, aga need võiks olla paindlikud. Ei tohiks otse ja kaude ühe või teise erialaga peale käia – mis siis, et sellise pealekäimise taga on vanema arvates puhas heasoovlikkus. Olgu vanema mõttes mingi konkreetne valdkond majandusliku kaalutluse, eriala perspektiivikuse või suguvõsa traditsioonide jätkamise põhjusel, survestamine head ei tee – nii saab noores tekitada vaid süütunde, kui ta siiski otsustab valida «vale» eriala ja  kui ka valitud saab vanemate meelest «õige» amet, aga sellega rahul polda, on see omakorda pingete allikaks põlvkondade vahel. Muidugi on vanematel omad eelistused ja nendest võib ja tulebki vestelda, ent teha tuleks seda nii, et noorel jääks võimalus ka teisiti arvata.

Omaette teema on muidugi, kas lastel üldse lubatakse suureks kasvada, vanematest vaimselt ja emotsionaalselt eristuda – et ta saaks teha iseseisvaid otsuseid ka karjääri osas ilma reetmistundeta ja teades, et vanemad on tema jaoks ikka olemas. Kui peres emotsionaalsed sidemed on liiga tugevad, vanemad liigselt lapse külge klammerduvad, on iseseisvumine ja endale vajadustele mõtlemine keeruline – tuleb ju kogu aeg vanemate jaoks olemas olla.

Vahel juhtub aga, et noor inimene üldse ei oska valikut teha – katsetab ühte-teist, proovib õppida erinevaid asju, ilma et mingit huvi olekski. Kui on tohutu huvi paljude asjade vastu, nagu tuntud koeratüdruk Lottel – siis tuleb lihtsalt toetada teda otsuse langetamisel ja aidata meeles pidada, et tänapäeval on ümberõppimine ja juurde õppimine tavaline, ametivalik ei pea olema igaveseks siduv otsus.

Kui otsustamatust esineb mujalgi ja see on püsiv, tuleks rohkem mõelda ja midagi tõsisemat ette võtta. Selline otsustamatus võib olla tulemuseks just siis, kui noor püüab kõigile korraga meeldida, perekond väljendab tema tuleviku suhtes tugevalt oma ootusi – unustades selle, et vanemate ülesanne on toetada lapsi ka iseseisvumisel ja oma tee leidmisel. Noorel ei saa nii kujuneda arusaamist enda vajadustest, soovidest ega üldse sellest, mis inimene ta on ja sisimas olla sooviks, välja kujuneda – ta jääbki justkui täitma mingit teiste poolt ette kirjutatud rolli ja on aina mures, kas see ikka piisavalt hästi välja tuleb.

Tagasi üles