Eksperiment: viis päeva ilma meigita

Meigiga ja meigita. Foto: Urmas Luik

Nutiajakirjas 30+ on rubriik «Vean kihla, et Sa...», kus julgustatakse ja motiveeritakse lugejaid piire ületama ning mugavustsoonist välja astuma. Sel korral otsustas reklaamimüügi spetsialist Mirjam end proovile panna ja veetis töönädala ilma meigita.

Mirjam on kaunis naine. Ega ta ei peakski ennast meikima. Aga ta kohe ei saa teisiti. Sest nii on ta harjunud. Ja harjumuse jõud on suur. Ta ei lähe isegi tänavanurgal asuvasse poodi, ilma et heidaks enne pilku peeglisse ega korrigeeriks kulmukaart või värskendaks huulejoont.

Mõistagi on Mirjamil käekotis kõiksugu puudrid, palsamid, pulgad ja muu taoline, et jumestust kasvõi käigult, näiteks liftis värskendada.

Ometigi võtab ta vastu 30+ pakkumise jätta viiel järjestikusel päeval, esmaspäevast reedeni ehk tervel töönädalal meik tegemata. Kas sellest saab 30plussi esimene kihlvedu, kus me ei pea kogu summat välja maksma?

Eesmärk: viis päeva meigita

Motivaator: iga meigivaba päeva eest 10 eurot

Taust: mitte päevagi, ei, mitte minutitki meigita!

Kui uus aasta algab enamikule uute lubaduste ja eesmärkide kirjapanekuga, siis minule algas see hoopis ühe eriskummalise väljakutsega – viis päeva ilma meigita.

«Mis see siis ära ei ole?» tekib küsimus. «Sellega saavad isegi mehed hakkama!» Jah, meigist loobumine ei liigitugi õigupoolest maailma muutvate aktsioonide hulka, kuid see, kes ei lähe ka 200 meetri kaugusel asuvasse kauplusesse pühapäevahommikuste pannkookide jaoks moosi ostma ilma, et ta vähemalt ripsmeid üle võõpaks, ei saa ju ettepanekusse kergekäeliselt suhtuda. Või siiski?

Me kõik kanname maske. Meil on eri maskid pereliikmete, sõprade, kolleegide, ühiskonna ja paratamatult ka iseenda jaoks. Me vahetame neid sageli alateadlikult ja endalegi märkamatult. Miks me neid õigupoolest kanname ja miks on neid nii raske riiulile vedelema jätta? Esiteks aitab see meil leida oma koht piiritletud mängulaval ning etendada edukalt meile antud rolle. Teisalt pakub see teatud määral turvatunnet, sest maski kandmine aitab kaitsta oma haavatavat olemust.

Nii on ka meikimisega. Vormime endile pintslite, pliiatsite ja värvide abil olukorraga sobiva maski. Näeme seeläbi peeglist uut ja võib-olla pisut säravamat külge endast, mis annab enesekindlust seismaks silmitsi ees ootavaga. Seega ei peitu väljakutse tuum mitte avalikkuse ette meigita ilmumises, vaid pigem ühest harjumuspärasest maskist loobumises. Võtkemgi siis seda kui lihtsat harjutust enda mõtete ja harjumuste loodud kitsaid piire avardada.

1. päev

Hommikuminutid peegli ees ... Täna on see pisut teistmoodi. Selmet haarata meigikoti järele, seisan seal end lihtsalt silmitsedes. Kerge ärevustundega, kriitiliselt. Kui tavaliselt asun kohe oma nii-öelda iluvigu likvideerima, siis täna seda teha ei saa. Tundub kuidagi leebem ja sõbralikum suunata pilk välise asemel sissepoole. Kas mu väärtus kahaneb, kui astun kodust välja harjumuspäraste iluprotseduurideta?

Miks on meie kõige keerulisem õppetund aktsepteerida end inimesena, kes me tegelikult oleme? Ilma kätteharjutatud maneeride ja käitumismustriteta, ilma ühiskonna loodud moraalitunnetuse ja iluideaalideta? Kui tihti võtame endile aega mõelda, mida me tegelikult hindame, mis on meie soovid, mida peame ilusaks, mis kõnetab meie südant ning paneb hingekeeled mängima kaasahaaravaimat meloodiat?

Me ei ole ju tegelikult pelgalt pakend ja sellele antud nimi, nagu me pole ka staatus või ametikoht. Me oleme midagi enamat. Seetõttu ei tohiks me luua oma identiteeti teiste arvamuse ja ootuste põhjal. Aga just sellest ongi kujunenud raskeim koorem, mille oleme vabatahtlikult oma õlule võtnud. Ainuke inimene, kellega tegelikkuses peab jaguma julgust silmitsi seista, olen mina ise. Ühtviisi väärtuslik nii meigiga kui ka ilma.

«See on päris julgustav mõte!» ütlen endale silma pilgutades ja astun kergema südamega päevale vastu.

2. päev

Kõik on seni kulgenud lihtsalt. Võib-olla liigagi lihtsalt. Mu teele pole veel sattunud kedagi, kes kaastundlikult küsiks, ega mu kahvatus pole liikvel olevatest viirustest tingitud, ja pole ka kedagi, kes õudusest ohates pilgu mujale suunaks. Pigem olen kogenud toetavaid verbaalseid õlalepatsutusi, et julgesin väljakutse vastu võtta. See tundub kuidagi väljateenimatu, sest ma ei tunne end kuidagi erilisema või vapramana. Kui päris aus olla, siis ma ei tunnegi end kuidagi teisiti ja mul ei tule isegi meelde, et ma ei kanna meiki. Paistab, et selles väljakutses on minu kui introverdi jaoks hoopis keerulisem tulla toime ülemäärase tähelepanuga.

3. päev

Viskasin täna taas pikema pilgu peeglisse ning otsisin positiivseid muudatusi, mis peaksid kaasnema meigist puhkava näoga. Kahjuks pole palja silmaga küll võimalik midagi tuvastada. Tean, olen liiga kannatamatu.

Kui palju me üldse iga päev mõtleme, mil määral ühiskonna loodud müüdid mõjutavad meie kosmeetikatoodete tarbimist? Meedia ja reklaamitööstus on tasahilju külvanud meie pähe mõtteseemne, et ideaalselt kaunis naine peab oma ilu ja nooruse säilitamiseks kasutama suurel hulgal tooteid – mida rohkem, seda uhkem, mida kallim, seda parem. Terve mõistus ütleb ju küll, et ilu saladus peitub pigem tervislikus eluviisis ja väliste ohutegurite teadlikus vältimises.

Aga hoolimata sellest laseme end ära petta ilusatel klantspiltidel, isegi kui teame, et tänu arenenud fototöötlusele pole pildil oleval modellil reaalsusega suurt midagi pistmist. Ikkagi tormame poodi ostma järjekordseid imevahendeid – paari päevaga «noorendavaid» kreeme, huuli meelamaks muutvaid pumateid, kunstripsmete efekti garanteerivaid ripsmetušše jne.

Teame küll, et see on vale, aga vähemalt ilus vale.

4. päev

Olen viimastel päevadel sattunud suguõdedega arutlema ilutoodete kasutamise teemal. (Ääremärkusena olgu öeldud, et sarnaselt minuga on tegemist meigisõltlastega ning need mõtteavaldused ei kuulu kindlasti neile, kelle jaoks meigivaba elu on igati aktsepteeritav eluviis).

Üldjuhul peetakse värvimata kodust lahkumist mõeldamatuks. Välja võib tuua humoorika alatooniga näiteid, et üks asi on minna hommikul ilma meigita ja turritavate juustega naabrinaiselt suhkrut laenama, kuid kohe kindlasti ei sobi seda katsetada avalikus ruumis või korrektset välimust eeldaval tööpostil. Mine sa tea, kes võib sind näha või kui palju kliente või potentsiaalseid austajaid selline vastutustundetu käitumine võib eemale peletada.

Milline on aga tegelikkus? Tegelikult on meid ümbritsevad inimesed enamjaolt iseenda, oma töö, murede ja rõõmudega niivõrd hõivatud, et teistesse süüvimine kaob tagaplaanile. Kui palju me ikka märkame lähedastega toimuvaid muutusi, kui nendega ei kaasne just midagi dramaatilist või laiemat kõlapinda kandvat. See pole üldistus, kuid pahatihti kaldub see just nii olema.

Kui meie väline olemus meie kaaskondlasi ei mõjuta, siis teeme seda ju ikkagi ainult iseenda pärast. Meie ajendiks võib olla soov oma enesetunnet ja -hinnangut pisutki kergitada. Me meeldime endale märksa rohkem, kui meie peegelpildilt vaatab vastu ilusam versioon «minast». Selle võib aga kahtluse alla seada juhul, kui me pole õppinud end päriselt armastama, vaid otsime oma väärtusele kinnitust teiste hindavast pilgust. Me paneme sellisel moel endile ette lihtsalt järjekordse maski, mis mõraneb hetkega, kui keegi külvab meid üle negatiivsete emotsioonidega või ei käitu viisil, mida ootame või eeldame.

Pigem võiks ülesandele läheneda hoopis mängulusti ja loovust täis kunstnikuna ning kasutada oma näolappi iga päev puhta valge lõiendina, maalimaks end olukorrale või tujule vastavalt – konservatiivne professionaal, ülemeelik plika, tapvalt kaunis femme fatale ... Siia vahele mahub veel üksjagu vävilisi ja halle varjundeid.

5. päev

Ja ongi viimane päev.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et see kogemus ei muutnud minu jaoks suures plaanis midagi. Või siiski – pühapäevahommikuseks poodiminekuks ei pea enam nii palju vaeva nägema.

Lisaks pani see mõtlema asjadest, mille ümber agar ämblik seni veel mõttelõnga kudunud ei ole.

Kuidas ma end selle väljakutse ajal tundsin? PÄRIS HÄSTI!

Kas ma olen valmis seda ka edaspidi ja mitteametlikult kordama? VABALT!

Kas soovitaksin meigivaba nädalat oma parimale sõbrale? TEE JÄRELE, KUI JULGED!

Kas kannan esmaspäeval tööle minnes jälle meiki? ABSOLUUTSELT! 

***

Kord kuus ilmuv nutiajakiri 30+ on kättesaadav vaid tahvlites ja telefonides, lugemiseks tuleb alla laadida tasuta 30pluss äpp.