:format(webp)/nginx/o/2016/02/19/5063739t1h6413.jpg)
Mul on alati olnud väga aktiivne seltsielu. Mul on alati olnud See Kõige Parem Sõbranna, kellega kohtun vaat et iga päev, käin lõunal või õhtusöögil, ripun telefoni otsas ja kellele räägin oma kõige salajasemastki mõttest – ning sellest, mida homme selga panna. Viimased paar aastat mul aga selline sõbranna puudub ning ma ei usu, et asi on selles, et olen muutnud «sõbrannatamatuks» või saab vabanduseks tuua kiire elutempo, lapsed, mida iganes – ma tõesti ei arva, et asi oleks selles.
Arvan, et sõprussuhted ongi tänapäeva digiajastul väga heitlikud ja muutuvad nähtused. Su parim sõber võib olla keegi, kelle nägu sa ei tea ega lõhna ei tunne, aga kellele oled harjunud igal hommikul kirjutama oma unenäod ja kellele ütled igal õhtul vestlusaknas head ööd.
Tõsi, mida vanemaks saad, seda rohkem igapäevane logistika oma osa nõuab. Elan linnast väljas, mis tähendab, et pean eriti kiirelt töö tehtud saama ja eriti kindlal kellaajal linnast sõitma hakkama, kui tahan lapsele lasteaeda järele jõuda ega taha istuda Õismäe ringil igavestes ummikutes. Iga minut on arvel, seega ei saa lubada endale miinimumist (enamasti 15 minutit) pikemat lõunapausi. Kogu töö, kõik kohtumised – kõik tuleb mahutada väiksesse tööpäeva, seejuures veel kodus tööd edasi tehes.
Ärge saage valesti aru, see pole üldse vingumine. See on lihtsalt nentimine – nii on. Ausalt öeldes isegi armastan seda, et digiajastu võimaldab mul töötada täpselt seal, kus ise soovin, peaasi, et mobiilne andmemahulimiit pole täis ja arvuti käepärast. Aga eraeluks jääb millegipärast nii ikkagi aina vähem aega ...
... või kas jääb?
On tõsi, et sõpradega kokkusaamiseks peame harilikult tegema Facebookis ürituse, tavaliselt kuu-kaks ette. Sõbratare, kellelt küsida sama päeva hommikul, et kas trehvame äkki õhtul, on jäänud aina vähemaks, sest elu ja laste ja elukaaslase ja perede ja karjääri ja spordi ja hobidega seoses on kõigil kalendrid alati täis planeeritud. Seega – Facebookis. Kutsetega üritused, digitaalne meelespea pidevalt tiksumas: kahe nädala pärast õhtusöök Triinu juures! Kümne päeva pärast õhtusöök Triinu juures. Kas lapsehoidja on juba otsitud?
Kui väga ma ka armastasin spontaansust, suvalisel hetkel planeerimatuid kodubaari külastamisi ning sõbrannat, kes elas kaks korrust kõrgemal ja kellega jagasime vaat et iga õhtut, siis on praeguses eluetapis teatav võlu. Digiajastu on minuni toonud naised sellises vormis, millest poleks osanud unistadagi. Jälle, jah, tuleb Facebook appi. Kuidagi on mul õnnestunud end ümbritseda poolesaja naisega – sõprade sõbrad, tuttavate tuttavad, kes sattusid ühte ja samasse gruppi – kes on briljantsed, humoorikad, suurepärased ning nii-nii sarnased ja erinevad korraga. Me kõik oleme naised, kes elavad kire ja värviga. Me elame Eesti eri otstes ja meil pole aega iga nädal kohtuda, hea, kui kord kvartaliski näeme. Aga meil on platvorm, kus suhelda, mõtteid vahetada ning hoida igapäevast sidet. Koht, kuhu röögatada, kui hing on haige, aga peamiselt on meil koht, kus suhelda.
Muide, millest digiajastu naised kõige aktiivsemalt räägivad? Ei, mitte meestest. Ei, mitte parimatest kaalulangetamisnippidest.
Kõige aktiivsem arutelu möödunud nädalal oli meil hoopis sel teemal, kas ja kuidas peaks olema määratletud lojaalsus töötaja ja tööandja suhetes. Kui seksikas, kas pole!
Sellised me, digiajastu naised, juba oleme. Hingel olulised ja suured teemad, kuid siiski leides viise, kuidas oma kiire ja tähtsaid ülesandeid täis elu kõrvalt sõbrannatada. Kas või digistiilis, Facebooki grupi näol. Sest sõbrannatamine on oluline, ükskõik mis vormis.
Kolumn ilmus esimest korda digiajakirjas 30+. Kord kuus ilmuv nutiajakiri 30+ on kättesaadav vaid tahvlites ja telefonides, lugemiseks tuleb alla laadida tasuta 30pluss äpp.