Presidendi vastuvõtt: kuidas istuda ja astuda?

Tööl: presidendi kantselei protokollijuht Piret Reintamm Benno iseseisvuspäeva vastuvõtul Pärnu kontserdimajas 2014. aastal. Foto: Rene Riisalu

• Kombespikker presidendi vastuvõtuks.

Umbes 300 000 silmapaari Ruhnust Narvani ja Kärdlast Luhamaani sätivad end 24. veebruari õhtul teleri ette presidendi vastuvõttu vaatama. President on kõnelnud, kontserdi lõpuaplaus kõlanud ja sealt nad vaipa mööda tulevadki – tuhatkond peokülalist. Ka neid, kes pidulikku vaatemängu vaid teleekraanilt jälgivad, huvitab, mida kutsutud peo eel protokolliproffidelt kõige rohkem küsivad.

Detsembrist, kui esimesed iseseisvuspäeva vastuvõtu kutsed teele läksid, on presidendi kantselei protokolliosakonna juhataja Piret Reintamm Benno telefon tulipunane. Kuidas istuda, kuidas astuda, mida öelda või millal kohale tulla, kui käes on kutse, kus seisab: olete palutud Eesti Vabariigi 98. aastapäeva pidulikule kontserdile ja sellele järgnevale vastuvõtule.   

Selles küsimuste karussellis säilitab protokolliülem diplomaatilise rahu. «Te tulete oma riigi sünnipäevapeole ja see saab olema üks ilus õhtu,» võtab ta pinged maha. Kuigi vastuvõtutraditsioon on omajagu pikk, tekib paljudel piduliku vaatemängu eel tüüpküsimusi. Piret Reintamm Benno annab vastused, mis on kombekas, mis mitte.

Mis kell kohal olla?

Estonia ooperimaja uksed avatakse külalistele kell 16.30, kohal võiks olla hiljemalt kell 17.30, sest sissesaamine võtab aega. Nii jõuate end veel sättida ja saalis koha aegsasti üles leida. Kella 17.50 peaksid kõik külalised juba kohtadel istuma.

Kutse on kahele, kuid abikaasa või elukaaslane ei saa tulla. Kas teisi pereliikmeid, näiteks lapsi, sugulasi või muul põhjusel olulisi inimesi võib kaasa paluda?

Veel kümme aastat tagasi suhtuti sellesse konservatiivsemalt ning soovitati sel puhul tulla pigem üksi kui õe, venna, lapse, vanaema või mõne muu sugulasega.

Alates 2010. aastast, kui presidendi kantselei on vastuvõtu põhikorraldaja, võetakse asja vabamalt ja piiranguid ei seata. On igati tore, kui soliidses eas vanahärra tuleb tütrega, noor inimene otsustab käevangu võtta vanavanema või hoopis palutakse kaasa hea ja toetav kolleeg.

Ka üksi võib tulla, see on tulija vaba valik ja seda ei panda pahaks ega tungita põhjustesse. Ainus, millega võiks arvestada, on see, et presidendi vastuvõtt kontsertetenduse ja kätlemise ootamisega võib väikesele lapsele olla liiga pikk, igav ja väsitav. Tubli teismeline oskaks aga üritusest juba rõõmu tunda.

Vastuvõtule tulekust teatamisel palub presidendi kantselei kaaslase nime ja tiitlit, et see saaks kenasti esitluskaardile, kust heerold selle kätlemisel ette loeb.

Seegi on uuenduslik – kui presidendi vastuvõtu algusaegadel hõigati kutsutu abikaasa välja anonüümse «abikaasana» ja kaaslane «kaaslasena», siis nüüd peetakse oluliseks esile tuua ka tema nime. See tutvustab ja väärtustab kõiki külalisi ning näitab nende suhtes lugupidamist. Pealegi on teletehnilised võimalused lubanud viimastel aastatel kirjutada peoliste nimed kätlemistseremoonial tiitritesse, tõstes külalised nõnda veelgi rohkem esile.

Kui kaaslane jääb ootamatult haigeks, kas siis peaks jätma tulemata?

Seda mitte, kuid tingimata tuleks kaaslase haigestumisest korraldajaile teada anda ka siis, kui see selgub viimasel minutil. See on viisakas ja aitab korraldajail vajaduse korral saaliplaani muuta, et ei jääks tühje istekohti jms.

Kutsega on alati kaasas paberileheke juhtnööridega, millisel telefonil või e-postiaadressil pidulikul üritusel osalemisest või äraütlemisest teatada – see on viisakas ja mõistagi võiks seda teha võimalikult vara.

Kummal mehe käel on naine presidendipaari tervitama minnes ja pärast seda peosaali suundudes?

See ei ole asi, millest probleemi teha. Tehke nii, nagu olete harjunud ja on mugavam.

Kui soovite oma eelistusele teoreetilist tuge või põhjendust, siis on kaks koolkonda. Üks leiab, et naine võiks käia mehe paremal käel, sest see on vanade traditsioonide järgi mehe aukäsi. Teine arvab, et naine võiks olla mehe vasakul käel, siis jääb tema parem käsi vabaks, et vajadusel naist kaitsta – vanadel aegadel haaras mees selleks mõõga.

Kumb tervitab presidenti esimesena, naine või mees?

Esimesena kätleb see, kes on kutsutud. Kui kutsutud on Juhan Järv koos abikaasaga, tervitab esimesena Juhan Järv. Kui aga Ene Järv abikaasaga, siis tema.

Mida kätlemisel presidendipaarile öelda?

Soovida head vabariigi aastapäeva, miks mitte tänada ka kutse eest. Pikemalt vestlema jääda pole viisakas, seda sobib teha hiljem. Et aga president peab suruma kätt umbes tuhandel inimesel, võiks käepigistus olla tagasihoidlik, mitte ülemäära jõuline.

Poolnaljatamisi on ka uuritud, kas presidendi abikaasat peaks tänavu tervitama läti keeles. Ei, kindlasti mitte, ikka eesti keeles.

Kas smokingis võib ka presidendi vastuvõtule tulla?

Ei või. See on frakivastuvõtt, mis eeldab mehelt fraki ja naiselt pika õhtukleidi kandmist. Frakki asendab üksnes pidulik tume ülikond või rahvariided, mitte smoking. Viimaste aastate joon näitab, et frakile eelistataksegi mugavamat ülikonnavarianti, järjest rohkem armastatakse ka rahvariideid. Ehkki Eesti inimesed on hea stiilitajuga ning maitsevääratusi tuleb ette harva, on olemas mõned riietumisreeglid, mida kogenematum peokülaline võiks veel arvestada.

Tume peoülikond tähendab musta, tumehalli või tumesinist, seda kandes jäetakse pintsaku alumine nööp lahti. Frakiga kantakse musti lakknahast kingi, tumeda ülikonnaga musti nahktallaga peokingi – lakk-kingad tumeda ülikonnaga ei sobi. Fraki ega ka õhtukleidi juurde ei kuulu käekell. Pika kleidi puhul tuleb kõne alla ehiskell, ehetest vääris- või autoriehted. Pikad peokindad kuuluvad tänapäeval pigem kõrges eas monarhide rõivaetiketi juurde.

Kleit peaks ulatuma peokingi kandes maani, mitte pahkluuni. Mis tähendab, et kleidiproovis võiks jalga panna sama kõrged kingad, kui vastuvõtul. Kleidi istuvuse huvides puudutab sama soovitus ka pesu: pange kleidiproovi selga sama pesu, mida kavatsete hiljem kleidi all kanda.

Peokingad ei pea aga sugugi olema kõrge kontsaga – et üritus on pikk ja füüsiliselt kurnav, võiksid need ennekõike olla mugavad, et inimene tunneks end hästi. Kleidikangast võiks valida vähem kortsuva, sest istumist on pidulikul õhtul samuti palju.

Et riigi sünnipäevapidu on talvel ja iseloomult konservatiivne, jagunedes presidendi kõneks, kontsertetenduseks, kätlemistseremooniaks ja vastuvõtuks, siis liialt paljastavad tualetid pole aja- ega asjakohased. Üritus on üks tervik, sestap võiks eelistada üht hästi istuvat, läbi mõeldud ja asjatundlikult stiliseeritud kleiti, selmet kombineerida seda ametlikumal osal jaki või õlasalliga ja tantsul kanda ilma selleta. Ka soengus võiks olla tunda juuksurikätt ja meigi võiks tellida jumestajalt, sest mõlemad peavad pikalt püsima.

Kena, kui paar moodustab terviku. Kui eelis kuulub (kodukandi) rahvariietele, võiks neid kanda mõlemad. Ka detailid tuleks enne pidu üle kontrollida: kas lukud töötavad, sukkpüksid on terved, ega kingad ei pigista.

Eestis on vähe sündmusi, kus saaks end nii esinduslikult riidesse panna ja särama lüüa. Kui kannate peoriideid harva, astuge aegsasti peegli ette ja veenduge, et need sobivad, ei kisu inetult ega lotenda.

Kuidas kanda teenetemärke? 

Aumärke kantakse vasakul rinnaesisel, olgu see õhtukleit, frakk või ülikond. Kõrgemate järkude teenetemärke kantakse lindiga kaelas või üle parema õla, nii et ordeni täht jääb vasakule puusale. Aegsasti tasub üle vaadata, kuidas teenetemärk rinda panna nii, et see riiet ei lõhuks ja inetult loperdama ei jääks – niidiga, aasaga vms.

Kui muudel juhtudel asendab ülikonnapintsakul teenetemärki lindilõige või rosett, siis presidendi vastuvõtul kantakse aumärke täissuuruses ka ülikonnaga.