/nginx/o/2015/09/03/4447981t1hccef.jpg)
/nginx/o/2016/02/18/5059783t1h0742.jpg)
Kui eelmise aasta 24. veebruari lõuna ajal alustasime kolleegidega sõitu Jõhvi, kus toimus Eesti Vabariigi 97. aastapäevale pühendatud presidendi vastuvõtt, oli hing ärevusest hele.
Heili Klandorf: kuidas ma presidendi vastuvõtul käisin
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi läksin tööle, mitte ei olnud auväärt kätlejate hulgas, valdas mind ilmselt samasugune tunne kui esmakutsutuid, kes pidid oma valitud tualettides presidendipaaril kätt suruma rohkem kui 300 000 televaataja ees.
Kuidas istuda ja astuda? Kuidas ja keda kõnetada? Kas mu kleit on ikka õige pikkusega? Kas õlad on ehk liiga paljad? Miljon küsimust, mille peale me argipäeval isegi ei tule! «Jah, kodus teleka ees on hoopis kindlam tunne,» tõdesin lörtsisajus autost kontserdimajja tõtates, ise kiivalt juukseid ja meiki varjates – kes siis ikka tahaks pandakaru silmadega ja sorgus juustega Eesti eliidi sekka astuda.
Tegelikult polnud muretsemiseks põhjust. Pärast kontserti ja kätlemistseremooniat oli õhkkond sundimatu ja vaba. Koridor rõkkas naljast ja naerust ning kõik need, kes päevast päeva avalikkuse ees sõnasõdivad, olid selleks õhtuks oma erimeelsused unustanud. Tore ja sõbralik pidu oli!
Üks lõbus seik veel. Ilmselt valmistusid paljud õhtu lõppedes pikemaks koduteeks ja hoogsatest tantsupoognatest jõudis nii mõnelgi kõht tühjaks minna. Nii vooriski kohaliku tankla uksest sisse ja välja õhtukleitides ja frakkides inimesi, kes hot dog’iga, kes hamburgeriga, mis pani muigega tõdema: kõik me oleme ju lihtsalt inimesed ...