Tipp-pianiste ei õpetatud mudilasena klaverit mängima, nende õpetajateks olid lähedal elavad klaveriõpetajad, kes tegid lastele mängimise lõbusaks. Ka Mozart tundis enne õpingutega alustamist muusika vastu huvi, mitte vastupidi. Mary Lou Williams õppis klaverit mängima iseseisvalt, Itzhak Perlman hakkas viiulit õppima iseseisvalt pärast seda, kui ta muusikakoolist välja visati.
Ka tippsportlased ei alustanud oluliselt teisiti. Kui doktor Bloom intervjueeris maailma tipptennisiste, selgus, et väga vähesed neist alustasid intensiivsete treeningutega varases lapsepõlves nagu Andre Agassi. Enamik meenutas lapsepõlve hea sõnaga ning suurem huvi mängu vastu tuli sellest, et treenerid tegid neile tennise nauditavaks.
Pärast seda kui Malcolm Gladwell tuli lagedale «10 000 tunni reegliga», mis tähendab, et milleski edukaks saamiseks on vaja just nii palju teadlikult harjutada, on palju vaieldud selle üle, kui palju on siiski erinevatel inimestel teatud valdkondades vaja oma oskusi viimistleda, et saada eksperdiks. Seejuures on mööda vaadatud kahest küsimusest, mis on ehk sama olulised.
Esiteks, kas harjutamine ise ei tee meid pimedaks selle suhtes, kuidas teatud valdkonda saaks edasi arendada? Uuringud näitavad, et mida rohkem harjutada, seda enam jääme me kinni juba tallatud rajale ja kordame vanu mõttemustreid. Ekspertidel on raskem kohaneda uute reeglitega kui algajatel.
Teiseks, mis motiveerib inimest ühe kindla oskusega tegelema tuhandeid tunde? Kõige loogilisem vastus on kirg, mis tuleneb loomulikust huvist ja meeldivatest kogemustest ühe või ka mitme alaga tegelemisel.