Marini kolumn: fenomenaalselt kommertslik valentinipäev

Foto: Phovoir / Scanpix

Sületäied roose lillekaupluste põrandatel. Kõik reisid, olenemata sihtkohast, mis sisaldavad kuupäeva 14. veebruar, saavad juurde rasvase reklaamlause «unustamatu valentinipäevareis». Pisaraid kiskuvad videolõigud vanapaaridest, kes juba 70 aastat teineteist jäägitult armastavad, ning sotsiaalmeedia on ääreni täis läilasid postitusi mõtteteradest, kui väga me ikka kõiki kalliks peame. Poes kukub jala peale südamekujuliste kätekreemide riiul ning pudipadipoodide läbimüük kasvab hüppeliselt temaatiliste toodete arvel. Sest tähtpäevaliselt kaunistada saab nii pesulõkse, kruuse, prillitoose kui kasside toidukausse, 14. veebruar ei jäta kedagi külmaks. 

Valentinipäeva pooldajad ja vastased jagunevad peaaegu samasugustesse kirglikesse leeridesse kui Tallinna ja Tartu vastandajad. Kui keegi julgeb öelda, et teda see püha ei huvita, saab ta kohe külge kibestunud elus pettunud naise ja (tulevase) vanatüdruku tiitli. Kes kasvõi pealiskaudselt mainib romantilist õhtut, lilli ja kingitusi, on ärahellitatud saamahimulise naine, kellelt saab kohe trafaretselt küsida sapise alatooniga tema halloween'i ja tänupühade tähistamise traditsioonide kohta.

Veidi segaseks on jäänud selle toreda päeva kaasmaalaste tõlgendus, sõbrapäeva on kuidagi kummalisem tähistada kui armunutevahelist. Mu sõbrad teavad eranditult kõik, et armastan neid, kord aastas šokolaadisüda vahest ei kinnistaks seda rohkem. Tööl pole ka märganud, et IT-osakonna poisid omavahel roosilisi kommikarpe vahetaksid või sõbrad igaüks oma semudele «Maailma parima sõbra» tekstiga kruuse laiali jagaksid. Peaks tekitama kellegi jaoks erilise tunde olla üks kaheksast, kes saab mingi nänni, kus on kirjas, et just tema on kõige kallim?

Valentinipäev on minu arust täiesti fenomenaalselt kommertslik püha, inimesed ostavad sel ajal asju, mida muidu iial ei vaataski. Karused mehed kõnnivad mööda kaubanduskeskuseid, punased fooliumõhupallid ja lilletuutud käes, ning igas viiendas Eestimaa külmkapis on vahuvein jahtumas. Kõik see südamekujuline nänn, pehmed väikesed lelud, tootetekstid, mis sisaldavad sõnu «armastusega», «kallimale» ja nii edasi, no palju neid oktoobris ostetaks? Šokolaadi saab ära süüa, lilled närtsides ära visata, aga neid mõmmisid ja lipse, mida niikuinii ei kannaks, tuleb kuskil hoida ja nii need laovarud muudkui kasvavad.

Naistefoorumitesse tekib alati paar teemat, mida kellegi mees sel päeval kinkis või mida romantilist tehti. Lilli mittetoov mees on tundetu tõbras, kellega pole mõtet perekonda luuagi, kui see rumalus juba tehtud, oleks parem lahutada. Mees, kes teeb sel päeval kalli kingituse, teeb seda puhtast omakasuhuvist, ju on kuulnud, et kallid kingitused pidavat tihtipeale naiste põlved avama. Ajalehtede tarbijaküljed sisaldavad kohustuslike osadena lillede ostmise ja säilitamise nippe ning südamekujulises pakendis saab osta nii huulepalsamit kui juustu.

Oleme kallimaga igasuguste tähtpäevade suhtes sarnaselt ja sobivalt ükskõiksed, sellest hoolimata pole ükskõiksed õnneks teineteise suhtes. Ma ei oota sel päeval abieluettepanekut, ma ei oota ausalt öeldes isegi lilli, tulgu parem sabas seismise võrra varem koju. Asjade asemel eelistan elamusi, ja seda, et ta mind armastab, ütleb ka piisavalt tihti. Pole ebaromantilisemat asja kui punnitatud romantika, ma ei oska planeerida seksi, oma tuju, meeleolu ega midagi muud. Koos on hea, pikalt ette pole vaja teada, millal ta lilli toob – spontaansus suhtes toob minult alati topeltrammusad plusspunktid.

Tegelikult on mulle sõbrapäev ikka väga meeldinud ka. Seda põhikoolis, kui sai üksteisele käepaelu ja omatehtud komme kingitud, kooli fuajees oli salakirjade jaoks postkast, mille sisu hiljem laiali jagati ja oh seda lootust, põnevust ja närvikõdi. Pettumustelgi oli oma koht, mõned lapselikud kiindumised said juba siis oma kiire torkava lõpu.

Armastust!