Isiklikud suhted tulevad üha rohkem internetti järele

Foto: Vida Press

Veebikonstaabel Andero Sepp ja Kristi Mäe Politsei- ja Piirivalveametist selgitavad ajakirjas Märka last, kuidas hoolitseda veebis enda ja oma pere turvalisuse eest ning kui palju on meil õigust privaatsusele.

Tänapäeval tuntakse üha enam muret oma privaatsuse pärast. Internetikasutajad häirib muu hulgas see, kui võõras inimene jagab kellegi sotsiaalse meedia kanalisse üles laetud fotot või teksti ilma, et oleks autorilt ja omanikult nõusolekut saanud. Selline teabe jagamine on üks sotsiaalse meedia eripäradest ja funktsioonidest. Teadlased on sotsiaalse meedia võidukäigu ühiskonda nimetanud massiliseks isekirjutajate ühiskonnaks, kus igaühel on õigus esineda või sõna võtta – see on elementaarne sõnavabadus ühelt poolt. Aga teiselt poolt loob see ka kollektiivse informatsiooni keskkonna, kus kõik saavad jagada ja arvamust avaldada üksteise kohta. Privaatsuse piirid, samuti autorluse piirid, turvalisuse piirid on hägustunud.  

Internetti postitades, sealhulgas sotsiaalses meedias tegutsedes, tuleb arvestada, et inimesed saavad igasugust sisu endale alla laadida ja levitada. Selline informatsiooni jagamise võimalus on üks sotsiaalmeedia alustalasid. Ja sellega tuleb arvestada, kui sotsiaalmeedia sfääri oma sõna ja informatsioonivabadust realiseerima minnakse. Kuid kõik tegevused siiski internetis lubatud ei ole. Nii nagu erinevates kommuunides meie igapäevases elus, on ka Interneti kommuunis käitumiseks ja tegutsemiseks omad reeglid. Nii nagu me tänaval liikudes vaatame ette ja muretseme oma turvalisuse eest, nii tuleb seda teha ka Interneti keskkonnas.

Unustamine ja lohakus maksavad kätte

Kõige tavalisemad vahejuhtumid on seotud erinevate interneti kontode või nutiseadmete lahti unustamisega, mille tõttu keegi saab seda kontot kasutama hakata. Meenub juhtum, kus  noormehe Facebooki postitati lakooniline tekst: «Homme lähen kooli ja lasen kõik maha.» Selgus, et poiss oli jätnud peo ajal oma nutitelefoni järelevalveta ning ta ei saanud postitusest teada enne, kui politsei tuli teda kinni pidama.

Nutitelefoniga on tänapäeval seotud ka kõikvõimalikud veebikontod. Lihtsamad juhtumid on seotud koolis või töökohas lukustamata arvuti ja välja logimata Facebooki kontoga, kuhu midagi rumalat postitakse. Lahti unustatud kontot võib võrrelda naaberkorteri avatud uksega. Sõltub inimese eetikast ja kasvatusest, kas ta põikab sinna võimalusse lihtsalt sisse uudistama, või otsustab sealt ka midagi napsata. Tavaelus me taunime sellist käitumist. Kas ka arvuti taga ja Interneti kogukonnas? Internetis toimime risti vastupidiselt, andmata endale aru, et selline süütuna näiv käitumine võib kaasa tuua kriminaalvastutuse ja kuni kolme-aasta pikkuse vangistuse. On tekkinud arvamus, et Internet on midagi eraldiseisvat, kus nagu igapäevased viisakus ja kombed ei kehti. Et see on koht kus saame end turvaliselt peita ja aliasena teha, mida iganes pähe tuleb, ka selliseid asju, mida tänaval või reaalses maailmas teha ei söandaks. 

Kui me jätame lahti oma «veebiukse», ei pruugi see lõppeda vaid ebameeldiva naljana. Nii mõnigi paha plaanija kasutab lihtsalt ligipääsetavaid või lohakalt avali jäetud kontosid selleks, et need üle võtta ja hankida privaatinfot. Kui konto kaaperdamisest saadakse võrdlemisi kiiresti aru, siis varjatuma meetodi puhul suunatakse e-kirjad automaatselt kaaperdaja e-postile. Lisaks juba kontol leiduvale teabele saab kurjategija ligipääsu ka kõikidele uutele kirjadele, mis saadetakse ohvri e-posti aadressile. 

Keerulisemate kontode kaaperdamise meetodite puhul paigaldatakse arvutisse nuhkvara. Olemas on mitmesugust nuhkvara, neist kõige tüüpilisem on keylogger. See programm töötab varjatult taustal, salvestades kõik nupuvajutused. Määratud intervalli järel edastab keylogger kogutud andmed kindlale e-postile. Kuna salvestatakse kõik nupuvajutused, saab paigaldaja enda valdusesse ka pahaaimamatu kasutaja paroolid. 

Politseid on teavitatud nuhkvara paigaldamisest arvutitesse, autosse ja mobiiltelefoni ning on olnud juhtumeid, kus endine elukaaslane on loginud Facebooki või Skype´i ning järginud eraelulisi vestluseid.

Keyloggeri paigaldamine leiab kasutust näiteks õpilaste ja üksteist mitteusaldavate inimeste seas, kes on vastava nuhkvara kasutamise selgeks teinud erinevaid veebilehti lugedes. Õpilaste eesmärgiks on tavaliselt ligipääs e-kooli. Üks markantsemaid näiteid, mis meenub, on juhtum, kus õpilased said ligipääsu õpetaja e-koolile ja parandasid seal oma hinded. Seda aga märkas õpetaja, kes arvates, et ta on sisestusel eksinud, muutis hinded tagasi. Seepeale läksid noormehed õpetajalt aru pärima, miks nende varasem hinne on asendunud kehvemaga, ning nende pettus tuli avalikuks. 

Isiklikud suhted tulevad internetti järele

Teine levinud «sihtrühm» on probleemsete lähisuhetega inimesed, kes ei usalda oma kaaslast ning soovivad jälgida ja kontrollida kõike. Ebaseadusliku jälitustegevuse läbiviimine lähisuhtevägivalla juhtumite puhul on küll aeglaselt aga järjekindlalt tõusev trend. Aastas on paar lähisuhtevägivalla juhtumit, kus rakendatakse eraviisilist jälitustegevust.

Sellised inimesed soovivad keyloggeri abil kätte saada paroole, vestlusi ja panka sisenemiseks vajalikke andmeid. Kuid üha sagedamini leiab nuhkvara kasutust ka kättemaksu eesmärgil. Näiteks paigaldas üks mees elukaaslase arvutisse keyloggeri kohe, kui ta pidi tema juurest välja kolima. Mees hankis ebaseaduslikult naise paroolid, logis sisse tema e-posti kontole ning saatis kõikidele kontaktidele sõimukirju. 

Inimene ise tagab oma turvalisuse Internetis

Eelpool öeldu on vajalik mõistmaks, et enda privaatsuse kaitsmiseks ei saa loota ei portaali, IT-osakonna, ega sõprade abile või heale õnnele. Iga inimene peab ise tagama enese veebiturvalisuse. Asutuse poolt antud arvutid ei ole mõeldud teistele kasutamiseks. Koduarvutite puhul tuleb aeg-ajalt üle kontrollida, mis programmid taustal töötavad ja mis tarkvara on kasutusel. Kui kasutame Windows’i operatsioonsüsteemiga arvutit, siis tagab arvuti juurest lahkudes meie turvalisuse nupukombinatsioon WIN + L, mis lukustab arvuti.

Kui vanemad soovivad tagada tehniliste vahendite abil oma lapse turvalisust, on selleks lubatud alaealise lapse telefoni positsioneerimine. Kui aga on soov jälgida kellegi teise asukohta, siis peab selleks olema selle inimese nõusolek. Samamoodi peab igasugu nuhkvara paigaldamiseks küsima seadme omaniku luba, vastasel juhul rikutakse seadust. Ilma loata ning postkasti omaniku teadmata teise inimese kirjade lugemine võib olla käsitletav sõnumisaladuse rikkumisena (KarS §156).

Kui rääkida interneti privaatsuse seaduslikest alustest, siis põhiseadusest tulenevat põhiõigust edastatavate sõnumite saladusele kaitseb ka karistusseadustik. Tegu on kuriteoga, kui rikutakse kirjavahetuse ja sidevahendi abil edastatud sõnumi saladust. Soovi korral võib seda ilmselt tõlgendada liialt meelevaldselt ja laiemalt, kui on seaduse eesmärk. Kuid seda täpsustab kohus. Karistusseadustiku järgi saab süüdlaseks olla inimene, kes ise ei olnud sõnumi saaja ega saatja. Peab siiski rõhutama, et rangeid reegleid ja piire ei saa ette kirjutada ning iga juhtum isemoodi. 

Uue ajastu lapsed elavad ka internetis 

Kui rääkida lähemalt lapse käitumisest internetist, siis tuleb lähtuda tema vanusest Lapse internetikasvatuse loogika on sarnane lapse teadmistega iseseisvalt ja ohutult tänaval liigelda. Me ei luba tal linnas üksinda kõndida enne, kui ta teab, mis on lubatud ja mis mitte. Sarnaselt kõikidele tegevustele, on interneti kasutamise puhul olulisel kohal eeskuju. Oluline on lapsega rääkida ja tunda tema tegemiste vastu varakult huvi.

Kui hakata lapse tegemiste vastu huvi tundma alles murdeeas, ei pruugi lapsevanema katse olla tulemuslik ega mõjuda omavahelisele suhtlusele hästi. Kui vanema ja lapse vahel valitseb usaldus, tuleb ta probleemiga ise vanema juurde ning vajadust nuhkimise järgi ei ole.

Meeles tuleb pidada seda, et sotsiaalmeedias levitatav info on olemuselt avalik. Kui inimene postitab sotsiaalmeedias pilte, kirjeldab enda igapäevaseid tegevusi, puhkuseplaane, mõtteid ning märgib ära, millises kohas ta parasjagu viibib või millisele üritusele plaanib lähitulevikus minna, siis seda kõike on kõigil, ka kurikaeladel, võimalik täiesti seaduslikult vaadata. Oma eraelu kaitseks tasub piirata ligipääsu oma Facebooki või Instagrami profiilidele ning seejuures silmas pidada ka seda, et võib-olla ei pea kõik sõbranimekirja ja jälgijate hulka kuuluvad inimesed nägema igat infokildu.