/nginx/o/2015/10/08/4570717t1h2f7a.jpg)
Soomlastel on ütlemine «Perhe on pahin» – ehk et oma pere on kõige hullem. Selle esialgu veidrana tunduva nendingu taga on kurb tõsiasi, et mitte keegi teine ei saa meile rohkem haiget teha kui oma pere liikmed.
Margit Härma: kaotatud ja leitud lähedus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nende löödud haavad on kõige sügavamad ja paranevad aeglaselt. Nii mõnigi tüli või riid, mis võiks tuttavate ja sõprade vahel ajaga lahtuda ning saada andestatud ja unustatud, võib sugulaste vahel aastateks vinduma jääda. Mürgitades õhku ja kurvastades ka neid pereliikmeid, kes otseselt tülisse kaasatud ei olnud. Eriti traagiline, kui selline halb veri on lapse ja vanema vahel.
Tunnen üsna vähe inimesi, kellel poleks oma vanematele etteheiteid. Ja siinkohal ei räägi ma puberteediealistest, kes raevukalt vastanduvad oma vanemate väärtushinnangutele, vaid täiskasvanud naistest ja meestest. Kelle vanemad on olnud kauged, külmad ja jätnud lapse ilma nii hädavajalikust lähedusest, kelle omad jälle lapse oma armastusega lämmatanud ja ülemäärase kaitsmisega teda ahistanud. Mõni on vihane oma vanemate peale, sest need olid joodikud ja luuserid, mõni jälle sellepärast, et vanemad kummardasid vaid mammonajumalat ja olid valmis ka oma vanaema kuradile müüma võimaluse eest elus edasi jõuda. Igal juhul on lapsepõlve taak kanda enamikul meist. Ma arvan, et põletikulised suhted vanematega annavad psühholoogidele ja terapeutidele vähemalt sama palju teenistust kui armuvalu ja murtud südamed.
Igasugused lahenduseta jäänud tülid, vaigistamata valud ja pikaleveninud vimm pere sees on suur ja raske koorem. Nii kuulengi kurvaks tegevalt tihti, kuidas täisealised mehed ja naised pole oma selle või tolle sugulase või lausa ema-isaga aastaid rääkinud. Vana vaenu torkimine isegi heade kavatsustega on üsna vastik tegevus ja võib vahel tunduda lausa talumatult raske. Sellist koormat aastaid ja aastaid ringi tassida on aga veel raskem. Uskuge mind, tean seda omast käest.
Lapsevanemad ei ole ilmeksimatud, isegi kui nad on üsna head vanemad. Kõigil on omamoodi vead ja möödalaskmised ja vanemaks olemise õppetunnid. Aga last, kes nende eksimuste tagajärgedega peab ka täiskasvanuna tegelema, see teadmine suurt ei lohuta. Mõistmine, et vanemad andsid oma parima, ei vähenda hingehaavade valu. Nii olin ka mina üks neid endisi lapsi, kes muudkui kandis lapsepõlve haigetsaamisi endaga kaasas, aastaid lootes ja oodates, et ühel päeval saavad mu vanemad aru ja tunnistavad, et nad ei mõistnud sugugi minu vajadusi ja tegid oma karmusega mulle karuteene. Ootasin ja ootasin ja muudkui lohistasin kangekaelselt seda lapsepõlvepagasit enda järel. Aastast aastasse, suhtest suhtesse, ühelt töökohalt teisele. Lohistasin nii et vagu maas, aga ei midagi. Alles hiljem sain aru, kui kohutavalt raske on vanematel taluda etteheiteid ja näha omaenese lapse meelepaha. Oma lapse hukkamõist on hävitavam kui ükski teine. Vaevalt et selliseid helli teemasid saabki «arvete klaarimise» stiilis lahendada, aga ega ma targemini ka ei osanud.
Minu kangekaelsuse põhjus seisnes selles, et uskusin kindlalt, et kuna mu vanemad tulid siia maailma enne mind, on nad targemad ja tugevamad ja teavad paremini, kuidas asjad käivad. Olles seetõttu vastutavad – ka mulle tekitatud südamevalu eest. Ühel hetkel aga ei jaksanud ma selle kulunud ja vanamoodsa pagasiga edasi liikuda ning otsustasin, et võin ka olla tark ja tugev, emast-isast targem ja tugevamgi. Ja võin olla nii suur, et lasen lahti mõttest, et mu lapsepõlv oleks võinud olla teistsugune. Andestan ja unustan ja taastan meie kaotatud läheduse. Kummaline, aga see väike tüdruk minu sees, kes oli alati kallistustenäljas ja kartis kedagi oma olekuga pahandada või vihastada, lakkas kohe kurtmast.
Siinkohal kasutan võimalust ja tänan kõiki oma eelkäijaid. Olen tänulik vanavanematele, et nad oskasid sõjas ellu jääda ja kinkisid mulle ema ja isa. Olen tänulik oma vanematele, kes ehitasid üles selle käegakatsutava vundamendi, millele mu elu toetub. Tänu neile eelmistele põlvedele olen ma nüüd siin ja mul on luksus tegeleda hingevalude ja vaevadega ning enda kasvamise ja kasvatamisega.