/nginx/o/2016/02/06/5016471t1hdc32.jpg)
Facebookis on selline tore leht nagu Humans of New York, kus jagatakse täiesti tavaliste inimeste liigutavaid lugusid. Selle nädala esmaspäeval avaldati lehel ühe vanema härrasmehe foto, kes seisab raamatupoe ees ja hoiab käes Shakespeare'i sonettide raamatut.
Pildi juures on mehe lugu, kus ta meenutab oma naist, kellega oli abielus 62 aastat. Tema lugu on järgmine:
Mu naine suri eelmise aasta jaanuaris. Me olime abielus 62 aastat. Tabasite mind hetkel, kui olen armastusele palju mõelnud, sest loen parajasti Shakespeare'i sonette. Armastus on kirjeldamatu ja seetõttu on sellest ka nii palju kirjutatud. Isegi Shakespeare ei suutnud seda tabada. Kõik populaarsed armastuslood räägivad vaid füüsilisest ligitõmbest. Romeo ja Julia ei teadnud, kas neile meeldivad samad raamatud või filmid. Nende suhe oli vaid füüsiline. Pärast 62 aastat muutub selline asi täielikult. Mu abikaasal oli kombeks öelda: «Me oleme üks». Ja uskuge mind, mu naine ei liialdanud kunagi. Nüüd, kui teda enam pole, mõistan ma, et tal oli õigus. Meie elud olid seotud. Meie suhe oli väga füüsiline ja armastav. Me jagasime igat rituaali oma elus. Ma tunnen temast puudust iga kord, kui ma käin kinos filme vaatamas ega saa tema arvamust küsida. Või iga kord, kui käin restoranis söömas ega saa paluda, et ta annaks oma kana mulle maitsta. Kõige rohkem igatsen teda õhtuti. Meil oli kombeks igal õhtul ühel ajal voodisse minna.
See postitus on liigutanud enam kui miljonit inimest ja kommentaare on antud lool juba üle 200 000. Muide, kommentaarid vajaksid eraldi esiletõstmist, sest mehe südamlik lugu julgustas paljusid jagama oma samalaadseid lugusid.
“My wife passed away last January. We’d been married for 62 years. You caught me at a time when I’ve been thinking a...
Posted by Humans of New York on Monday, 1 February 2016