Naistevastase vägivalla vastu võitleja Tony Porter rääkis möödunud nädalal USAs toimunud TED Women konverentsil, et mehed peaksid end ahistavast stereotüüpide kastist välja astuma, sest nii tunneksid nad ise end vabana ja nii lõppeks ka naistevastane vägivald.
New Yorgis, peamiselt Bronxi linnaosas üles kasvanud Porter sai enda sõnul suureks teadmisega, et mees peab olema karm, tugev, vapper, domineeriv, et tema jaoks ei eksisteeri valu ega emotsioone - välja arvatud viha -, et ta ei tohi tunda hirmu, olla nõrk ega nutta.
Et mehed on vastutavad, mis tähendab, et naised ei ole; et mehed juhivad ja naised peavad tegema seda, mida mehed ütlevad; et mehed on paremad ja naised halvemad. Et naised on nõrgad, et naised on vähem väärt, et naised on meeste omand, objektid, täpsemalt seksuaalsed objektid.
See kõik defineerib kollektiivses teadvuses Porteri sõnul meheks olemist, moodustades nn meeste kasti (man box).
Porter tõi ühe näite seoses oma lastega. Nimelt on tal 11-aastane tütar Jay ja 12-aastane poeg Kendall. Kui nad olid 4-6-aastased, siis Jay võis tulla nuttes oma isa juurde ja Tony võis teda lohutada ja öelda, et nuta, nuta, nuta ennast tühjaks.
Kui ta aga nägi Kendallit nutmas, oli reaktsioon reeglina sootuks teine. Porter tunnistas, et andis pojale tavaliselt 30 sekundit ning selleks ajaks, kui poiss tema juurde jõudis, küsis ta tema käest rangelt: «Miks sa nutad? Hoia pea püsti, vaata mulle otsa! Seleta mulle, mis on valesti! Ma ei saa sinust aru, miks sa nutad?». Kuid seegi polnud veel kõik. Pärimisele võis järgneda käsk: «Mine oma tuppa, istu maha, võta ennast kokku ja siis tule tagasi ja räägi minuga, kui sa suudad minuga rääkida nagu mees!»
Seda kõike ütles ta pojale, kes oli veel kõigest laps, kõigest viieaastane. Nii hakkas Porter mingil hetkel enda käest küsima: «Miks ma nii teen?» Ja talle meenus lapsepõlv, meenus oma isa käitumine.
Tony vend Henry suri traagiliselt, kui nad olid alles teismelised. Matused olid umbes kahe tunni kaugusel New Yorgist. Kui nad olid asunud teele koju tagasi, tehti korraks WC-peatus ja pereliikmed hakkasid järjest limusiinist välja astuma - Tony ema, tädi, õde, kuid Tony ise jäi isaga koos autosse.
Ja niipea, kui naised autost välja olid saanud, puhkes isa nutma. «Ta ei tahtnud nutta minu ees, kuid ta teadis, et ta ei pea tervet kojusõitu vastu ning parem oli seda teha minu ees, kui et lubada endale neid tundeid ja emotsioone välja näidata naiste ees. Ja see oli mees, kes 10 minutit enne seda oli matnud oma teismelise poja!» oli Porter hämmingus, lisades, et isa vabandas tema ees nutmise pärast ning tunnustas seda, et tema polnud venna surma tõttu nutma puhkenud.
Hirm nn. meeste kastist väljaastumise ees paraliseerib mehi ja hoiab neid pantvangis, märkis Porter.
Lisaks rääkis ta loo sellest, kuidas ta küsis ühe 12-aastase jalgpalli mängiva poisi käest, kuidas too ennast tunneks, kui treener ütleks talle kõikide teiste mängijate eest, et ta mängib nagu tüdruk. Kuigi Porter eeldas, et poisi vastusest võib kuulda viha, kurbuse või muude selliste tunnete kohta, vastas too hoopis: «See hävitaks mu.»
«Ja ma mõtlesin endamisi, jumal, kui see hävitaks ta, kui teda kutsutaks tüdrukuks, mis on siis see, mida me poistele tüdrukute kohta õpetame?» tõdes Porter.
Järgmine lugu, mille Porter rääkis, oli seotud seksiga. Kui ta oli 12-aastane, oli tal üks 16-aastane sõber, kes ühel päeval ta akna pealt enda juurde kutsus ja siis ukse peal küsis: «Kas sa tahad saada?». Porteri sõnul võis see selles vanuses poisi jaoks tähendada vaid kahte asja: seksi ja narkootikume. Kuna nad narkootikume ei teinud, oli juttu seksist.
Ning kuigi Porter polnud selleks ajaks kordagi seksinud ega ka tahtnud seda teha, pidi ta enda sõnul vastama «Jah», kuna ükski teine vastus poleks olnud kooskõlas sellega, mida tähendab meheks olemine.
Porteri sõnul ei räägi mehed kunagi sellest, millal nad esimest korda vahekorras olid. «Sa ainult räägid oma kõige kallimale, lähimale sõbrale, kes vannub, et hoiab saladust elu lõpuni, millal sa esimest korda seksisid. Kõigi teiste silmis me käitume nii, nagu me oleks seksinud juba kahe aasta vanuselt. Esimest korda ei ole olemas!» selgitas Porter.
Nii tuli tal minna oma sõbra tuppa, kus voodis ootas ihualasti 16-aastane naabritüdruk Sheila. Porteri sõnul teab ta nüüd, et tüdruk oli vaimselt haige ega osanud öelda ei «ei» ega «jah». Nii oli ta sõber sisuliselt tüdruku vägistanud ja andis võimaluse tallegi sama teha. Kuigi Porter ei teinud mitte midagi, otsustas ta toas võimalikult kaua seista, et sõbral jääks mulje, et ta siiski tegi midagi.
Samuti tegi ta enne toast väljumist lahti püksiluku, et see oma sõbra ja teiste poiste ees kinni panna. Kui teised küsisid, kuidas oli, pidi ta vastama: «Hea». Tagantjärgi sellele mõeldes tunnistas Porter, et hirm meeste kastist välja astuda oli ta täiesti endasse haaranud. Tema jaoks oli sel hetkel palju olulisem olla teiste ees mees, kui et hoolida sellest, mis toimus selle õnnetu tüdrukuga - vaatamata sellele, et ta ei pidanud toimuvat õigeks.
Meestele on õpetatatud nägema naisi meestest vähem väärtuslikuna ning Porteri sõnul põhjustabki see naistevastast vägivalda.
Väga palju sõltub Porteri sõnul sellest, kuidas me oma poegi kasvatame. Kas ütleme neile, et on täiesti normaalne mitte olla domineeriv, omada tundeid ja emotsioone, edendada sugudevahelist võrdsust ning omada sõbrannasid, kes ongi lihtsalt sõbrad. «Minu vabanemine mehena on seotud teie vabanemisega naistena,» ütles Porter.