Lugeja kirjutab: kas laps vajab kvaliteet- või kvantiteetaega?

Foto: SCANPIX

Saime kirja lugejalt, kes mõtiskleb selle üle, mis on lapse jaoks olulisem – kas see, et laps saaks vanematega midagi toredat koos teha, või see, et vanemad oleksid võimalikult palju lapsega koos, hoolimata sellest, mida nad teevad.

Nii kaua kui ma olen lapsevanem olnud, olen ka selle teema peale mõelnud. Mulle tundub, et enamasti rõhutakse kvaliteetaja vajalikkusele. Tundub loogiline, sest kui laps ja vanem on koos elutoas ja lapsevanem telerit vaatab, siis kas see ikka kvalifitseerub lapsega koos veedetud ajana?

Meenub lugu ühest väga edukast inglannast, kes rääkis, et tema veedab lastega ainult kvaliteetaega – käib nendega muuseumis jms. Õhtused magamaminekuprotseduurid olid aga lapsehoidja õlul. Enamikes peredes asi ilmselt nii kardinaalne pole.

Mina võin vist öelda, et veedan lapsega kvantiteetaega. Ma pole kunagi teda aktiivselt kuhugile vedanud ja olen laisk ka mängudes. Kui ma nüüd väidan, et aja kogus on olulisem kui kvaliteet, tundub see ilmselt enda kaitsmisena. Aga ilmselt sõltub kõik sellest, mida me kvaliteediks peame.

Olen alati valmis oma last kuulama, olen püüdnud haiguse ajal temaga kodus olla. Oleme koos igapäevastes tegemistes ja mina arvan, et ainult niimoodi tekib lähedus, mõistmine, turvatunne. Olen lapsel n-ö käepärast võtta, kui selleks vajadust on. Arvan, et see kõik ongi kvaliteet.

Muide, isegi lapsega koos teleri vaatamine võib olla kvaliteetaeg, sest just siis on sul lapsevanemana võimalik lapsele telerist tulevat infot selgitada. Või tekib nähtu põhjal hoopis huvitav arutelu. See on hea võimalus kuulda, mida laps asjadest arvab. Või saab lihtsalt koos naerda.

Ilmselt arvab nii mõnigi, et olen heaolus suplev kodune ema. Ei, olen tavaline keskmine ema. Kust seda aega siis võtta? Tuleb olla enda ja ajakasutuse suhtes aus. Ja tõsi on see, et emade koormus on kohati nii meeletu, et aega lihtsalt pole. See on kurb. 

Jutt üritusi täis pikitud kvaliteetajast koos lastega paneb mind siiski kulmu kortsutama.