Mõnikord on aga vägagi külgetõmbavad ka ainulaadsed füüsilised või iseloomuomadused, mida kohtab harva. Võib-olla oled märganud, et mõni inimene on sulle ajapikku palju armsamaks muutunud kui esmakohtumisel. Leiavad ju ka need omale kaaslase, kes ei käitu tüüpiliselt ega ole üldiste standardite järgi «ilusad», kirjutab Psychology Today. Kuidas see siis juhtub?
Sellele küsimusele püüdsid 2014. aastal vastata Eastwick ja Hunt, kes uurisid lähemalt, kas inimesed suudavad omavahel kokku leppida, kes on atraktiivne (konsensus) või on igaühel omad standardid (ainulaadusus). Lisaks uurisid teadlased seda, kui palju see arvamus aja jooksul muutub.
Uurimiseks tehti kolm eksperimenti, millest esimeses sooviti teada saada, milliseid omadusi üleüldse partneris hinnatakse ehk mis ja miks on veetlev. Selleks paluti eksperimendis osalejatel kirjutada sel teemal essee. Kirjatükkide analüüsidest koostati kategooriad, mida inimesed partneri juures atraktiivseks peavad.
Klassikalised omadused, mida partneri atraktiivsuse hindamisel arvestatakse
Vitaalsus/atraktiivsus - ilus välimus, seltsivus/avatus, head oskused voodis, kena keha.
Staatus/sissetulek - intelligentsus, majanduslik stabiilsus, hea riietus, hea töökoht.
Populaarsus - teiste imetlus.
Ratsionaalsed omadused, mida partneri atraktiivsuse hindamisel arvestatakse
Rahulolu - ihaldusväärne, atraktiivne, väärikas ja rahuldustpakkuv suhtepartner.
Väärtused/austus - lugupidav, õiglane, moraalne, meeldiv ja hooliv suhtepartner.
Teises eksperimendis palusid Eastwick ja Hunt osalejatel hinnata oma klassikaaslasi varem välja toodud omaduste põhjal kogu kursuse vältel. Seejärel analüüsisid nad saadud andmeid, et näha 1) kui kergelt või karmilt osalejad oma kaaslasi üldiselt hindasid; 2) kuivõrd nende hinnangud kellegi atraktiivsuse kohta omavahel kokku langesid; 3) kui palju pidasid osalised atraktiivseks ainulaadseid omadusi, mida teised nende kaaslased ei märganudki.