See oli aeg, kui ajakirjade Maret ja Kõigile kaanepiltidel särasid suusakostüümides näitsikud ja käsitöölehel soovitati kududa daamil enesele villased sportsukad. Ajakiri Taluperenaine pakkus suusatajate varustuseks rahvusmustrilisi kindaid, suusamütse ja salle. Suusatamisülikonna materjaliks hindab 1938. aasta Kõigile parimaks pruuni ja beeži tuuleriiet ning rukkilillesinist spordivelvetit.
Talisport ja eriti suusatamine oli 1930ndatel üldse väga popp. Ka moes valitses tõeline lumiste mägede ja Baieri Alpide kultus, mis sai paljus alguse Saksamaalt ja kinolinalt. Üheks moe-eeskujuks oli Leni
Riefensthal, kes enne natsipropaganda suurfilmide tegemist mängis siugjaid suusakangelannasid Saksa seiklusfilmides. Ja muidugi andsid külluslikult moeainest norralased, kes järskudest mägedest täisrahvariietes alla tuhisesid. Talisportijate üht lemmikut, avarate allapoole põlvi ulatuvate pükstega suusatamisülikonda kutsutigi Norra ülikonnaks. Sõja puhkedes vallutas südameid Norra iluuisutaja Sonja Henie svingivas linateoses «Päikesepaistelise oru serenaad».
Nõukogude naise (rõiva)maailm oli hulga ahtam ja võimalustevaesem. Mujal näitasid Vogue’i esikaaned stiilieeskuju Christian Diori sipelgapihalisest new look’ist või aadlisoost Emilio Pucci mustritest vaimustunud suusakostüümidega ning kinolinal James Bond ja tema sõbratarid.
Aga siin tuli leppida sellega, mis oli. Villane kodukäsitöö, kilejoped ja ilmetud dressid olid punavõimu kümnenditel talisportlase argirefrään, kuigi eestlaste moepiibel Siluett ja ajakiri Nõukogude Naine suutsid fotoetüüdidel ning moejoonistustel ajaga sammu pidada. Näiteks 1960ndate Nõukogude Naine soovitas talviseks sportimiseks tuulekindlaid ja mittemärguvaid riideid, pidades sobivaks impregneeritud rõõmsavärvilisi materjale ning üle pea tõmmatavaid ja suurte nööbitavate taskutega tuulejakke.
Järgmise kümnendi Siluetidki ilmutasid suusariietuse fotodel nii impregneeritud kui ka nailonkangaid, kunst- ja karusnahka, samuti kombinesoone – nii värvikirevaid kui nois oludes võimalik.