Tõnu Tramm: mehi, kes mind liikluses välja vihastavad, on naistest enam

Foto: SCANPIX

Autoajakirjanik Tõnu Tramm arutles whatcar.ee blogis naistest ja meestest liikluses. Kuigi nii mõneski olukorras käituvad naised meestega võrreldes sageli vähem loogiliselt, tõdes ta kokkuvõttes, et igapäevases liikluses on mehi, kes teda välja vihastavad, siiski rohkem.

Tõnu Tramm kirjutas:

Üritan mina kõrvaltänavast peateele välja keerata. Seal liiklus aga seisab, sest ees on raudtee ületuskoht ja punane foorituli. Olen selles olukorras väga sageli, et mitte öelda, pea igal hommikul.

Reeglina lasevad meesjuhid alati mind vahele, sest neil pole suurt vahet, kas hakata sekund varem või sekund hiljem liikuma. Kui roolis on aga naine, siis näeb ta ainult enda ees seisvat autot ja see on kõik. Kui see hakkab liikuma, hakkab tema ka liikuma. See, et keegi tahab kõrvaltänavast peateele tulla, see pole absoluutselt tema mure.

Ma võin talle kätega vehkida, pikka nina teha või kas või keelt näidata, ta ei näe mind. Ma pole senini aru saanud, kas ta ei taha näha või ta tõepoolest ei näe?  Küll aga olen ma aru saanud, et kui peateel seisab minu ees auto, mille roolis on naine, pole mõtet üldse üritadagi. Rääkimata olukorrast, kui ma ootan liikuvasse voolu vahelepääsemist. Siis ei lase tavaliselt ka mehed kedagi vahele, aga kui ikkagi juhtub ime ja keegi võtab vaevaks pidurdada, siis on see ikka meesterahvas.

Teine näide, mis on pisut rohkem unisex probleem, aga siiski samuti väga sageli just naisjuhtidega seondub: kulgeb neljarealisel teel 70 mõjualas 66-67 km/h. Kiiremini ei saa, sest spidomeeter näitab punkt 70 km/h. Seda, et spidomeeter võiks valetada, selle peale pole ta kunagi tulnud, sest viimati, kui ta remondis käis, öeldi talle konkreetselt, et auto on korras. Ja loomulikult kulgeb ta vasakus reas, sest seal ei ole kunagi kedagi ees. Hea julge ja turvaline sõita. See, mis toimub tema taga, teda enam ei huvita. Ümberreastumise peale ta ka ei tule.

Eks taolisi näiteid leiab elust veelgi. Ja palju rohkem neid, mis seonduvad noorte meestega, kes äsja «õiged» load kätte saanud, aga tunnevad end, nagu oleks juba mitukümmend aastat rooli keeranud.

Küll aga on igasugused üldistused, eriti mis puudutavad sugudevahelisi võrdlusi, väga hell teema. Mäletan väga hästi, kuidas tuntud naisõiguslane mu kunagi Äripäeva ajal korralikult läbi võttis, kuna olin loos toonud näite: peres on juba üks, mehe nimel olev auto, pere eelarve kosub ja ostetakse naisele ka auto, et kuidas siis selle teise auto kindlustusmaksetega lood on?

Lihtsalt üritasin teemat selgitada ühe levinud näite varal elust enesest. Selline näide oli paraku minu poolt aga äärmiselt läbimõtlemata, sest ma ei suutnud hiljem naisõiguslasele mitte kuidagi tõestada, miks ei võiks olla esimene auto hoopis naise nimel ja teine auto ostetakse mehele? Ja tõepoolest, miks ei võiks? Pidingi end alandlikult naiste diskrimineerimises süüdi tunnistama, kuna ma ei suutnud tõestada, et see näide on levinum kui vastupidine. Vastavat statistikat ju pole.

Mistõttu tahaksingi siinkohal eraldi naisõiguslastele rõhutada: mehi, kes mind igapäevaselt liikluses välja vihastavad, on palju-palju rohkem kui naisi! Ja ka vahelelaskmiste osas on esinenud erandeid. Paraku küll ilmselt neid, mis reeglit kinnitavad...