Endine ajakirjanik, mitmete eluloo- ja lasteraamatute autor Hille Karm ütles intervjuus ajalehele «Raamat», et ei oska kirjutada elu varjukülgedest, lootes sedagi, et suudab oma lugudega tuju tõsta.
Hille Karm ei oska kirjutada elu varjukülgedest
12. detsember 2010, 13:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lastekirjandusse tõid Hille Karmi peaasjalikult lapselapsed, kes on olnud tema tänuväärsed kuulajad juba enne raamatuid, mida koos viimati ilmunud kogupereraamatuga «Pasun punase kuue taskus» on kokku juba kuus.
Olete olnud toimekas ajakirjanik, kirjutanud ka elulooraamatuid ja jutte täiskasvanutele. Kuidas olete jõudnud lasteraamatuteni?
Mu vanema tütre Tiina lapsed on 9-, 6- ja 4-aastased, olen kolmekordne vanaema. Lapselapsed ajendasid mind uuesti kirjutama, enesekriitika kadus täiesti ära. (Hille Karmi esimesed kirjanduslikud teosed jäävad 80ndate algusse – E.K.)
Praegu üheksane Märten oli kolme-neljane, kui käis mul sabas ja küsis: «Kuule vanaema, räägi, kuidas sina väike olid?» Hakkasin talle rääkima ja nii sündis 2006. aastal esimene raamat «Väike vahva vanaema».
Vähemalt pooled teie kogupereraamatutest on jõulude teemal. Miks?
Kristlasena olen tahtnud kirjutada sellest, et need pühad pole pelgalt päkapikkude kommi- ja tantsupidu, vaid hoopis midagi tähtsamat. Et sõnum liiga tõsiseks ei kisuks, võtsin appi jõuluvana.
Jõuluvana sellisel kombel, nagu ta meieni on jõudnud, on kommerts, aga meeldiv kommerts. Jõuluvana seostub ju ikka millegi hea ja samas muinasjutulisega. Minu jutud, ka suurte inimeste jutud, on sellised, et lõpuks tuleb ikka päike välja.
Mina ei oska kirjutada elu õudustest ja hirmudest, tahaksin näha elu rõõsamana kui see mõnikord on. Leian küll, et õigus on kõigil neil, kes ütlevad, et lapsed peavad maast madalast kõike teada saama, neid ei tohi eemal hoida surmast ja muust koledast, aga mina ei ole nii realistlik kirjutaja.
Ma ei taha ja ma ei oska kirjutada elu varjukülgedest. Pealegi arvan, et head pole ülemäära palju. Tasakaal hea ja kurja vahel kipub praegusajal paigast ära. Arvan – võib-olla veidi lihtsameelselt ja naiivselt – et hea on alati hea ja loodan, et suudan oma lugudega natukene tuju tõsta.
Raamatus «Pasun punase kuue taskus» võib täheldada mitmeid praegusele ajale omaseid sümboleid ja teemasid, olgu selleks presidendi kikilips või vanemate töötamine välismaal. Praegu või ka aastaid hiljem neid lugusid lapsele lugedes on vaja üht-teist ilmselt selgitada.
Sellepärast nimetangi neid kogupereraamatuteks – tähtis on, et suured ja väikesed inimesed loeksid neid koos. Vanaemaraamatust alates tahtsin väga, et vanaemad hakkaksid oma jutte rääkima. Vanaema loeb ja loeb ja ühel hetkel laps katkestab teda ja küsib midagi – ja siis hakkab vanaema rääkima oma lugu. Minu mõte on, et koos loetaks ja et see, kes ei oska kirja panna, vähemalt räägiks oma lugusid. Et see väike ajalugu jätkuks läbi elusate inimeste.
Vahetu kontakti loob raamatus sinapöördumine, nagu raamat ise loeks end ette.
Mõtlen alati sellele, kuidas ma juttu kuuldavalt loen. Olen lastele ju ette lugenud ja tähele pannud, et hästi palju peab olema dialoogi ja küsimist, sest laste tähelepanu hajub väga kergesti. Aga kui oled nendega moodsa sõnaga öeldes interaktiivne, siis käivitad uudishimu ja laps tuleb jälle kaasa.
Ettelugemisel on väga tähtis, et tekst ei oleks ainult kirjeldav ja jutustav – väikestel peab olema huvitav ja põnev! Laste peal testingi, loen ja vaatan. Kui nad haigutama hakkavad, siis tean, et tuleb kirjutada teisiti.
Kumb oli enne, pasun ise või head soovid, mida läbi pasuna hüüda?
Tahtsin kirjutada ja lugejaid mõtlema panna, mis on elus kõige tähtsam. Kõik lood räägivadki nii või teisiti sellest kõige tähtsamast. Pasun tuli iseenesest. Algul mõtlesin isegi vilele, kuna neljane lapselaps tegi kord vilega nii vägevat ja võimsat kisa, et… Vile oleks olnud ehk popim ja ajakohasem, aga pasun on muinasjutulisem ja jõululisem.
Kõik teie kogupereraamatuid on illustreerinud tütar Reet Helisabeth Karm. Kuidas on tütrega koos raamatuid teha?
Meil on olnud väga hea koostöö ja ma olen õnnelik, et mul on lähedane inimene joonistajaks võtta. Algul ma kirjutasin talle teksti sisse, kuhu mingi pilt võiks tulla. Viimasel ajal ma pole seda teinud ja märkan hämmastusega, kuidas meie mõtted ühtivad.
Reet leiab tekstist ise üles samad pildid, mida minagi olen ette kujutanud. Mu tütar tajub minu mõtet väga selgelt ja see on mulle kui kirjutajale tohutult tähtis, sest ka mina mingil moel n-ö näen lugusid, kui neid välja mõtlen.
Hille Karm «Pasun punase kuue taskus»,
pildid joonistanud Reet Helisabeth Karm (Ajakirjade Kirjastus, 72 lk)