Eestis peetakse religioosse taustaga jõule üheks olulisemaks pühadeajaks, ometi leidub eestlaste hulgas märksa rohkem neid, kes nimetavad end mitteusklikeks. Usklik inimene kipub olema vähemuses ja võib lihtsalt saada endale külge usuhullu halvustava tiitli.
10. detsembri ETV saates «Mida teie arvate? Uskuda või mitte?» arutles saate külalistest ekspertide kogu usklikkuse ja religiooni üle jõulude eel.
Vabakoguduse pastor ja endine muusik Mart Metsala leidis tee jumala juurde talle väga ootamatul moel, omal ajal bändiga Vilniuses tuuritades. Ta sai enda sõnul toona väga selge korralduse, mida peab tegema ja kuhu peab minema ja see ei meeldinud talle üldse. Parema meelega oleks ta istunud (kirikus) tagareas, kui hakanud pastoriks.
Inimene peab ise usu juurde jõudma
«Iga inimene peab ise jõudma usu juurde, sellel pole mingit väärtust, kui ta ajud ära loputada,» nentis ta, sest püsima jäävat need otsused, mis on inimese enda läbi tunnetatud ja kogetud. Lisaks märkis ta ära, et inimene ise ei saavatki otsustada, et nüüd on aeg usu jaoks küps – see tulevat ise inimese juurde ning seda tuleks kohelda kui soosingut või kingitust, kui see osaks langeb.
Kaitseministeeriumi nõunikuna töötava Riina Vändre esimesed kokkupuuted usuga viivad lapsepõlve, mil oli palvetamist näinud tädide pealt ja kui ta kartis väga pikalt, koguni 12. eluaastani pimedas magamajäämist.
«Mu pea kohal oli koera foto, hakkasin seda koera paluma, nagu meie isa palvet, et kaitse mind kollide eest,» avaldas ta saates. Hiljem pärast muusikaklassi lõpetamist läks ta Viljandi Pauluse kiriku koori laulma ja sai sealt alushariduse kristlikes põhitõdedes ning ta tundis end selles keskkonnas hästi. Usk on teda palju aidanud ning viinud kokku heade inimestega.
End julgelt usklikuks nimetav Riina Vändre on aga kuulnud sedagi, kuidas teda on usuhulluks sildistatud. «Las mina teen oma asja! Ma armastan inimesi ja ma tahan aidata,» ütles kodutute heaks vabatahtlikku tööd koguduses tegev Vändre. «Kes tahab, olgu budist või uskugu horoskoope, aga las mulle jääb minu usk. Ärgem üksteist mõnitagem!»
Tallinna Jaani kiriku koguduseõpetaja Jaan Tammsalul läks aastaid, enne kui usklikuks hakkas. «Selleks oli minul vaja kõigepealt kogeda, et üks inimene, kes on usklik, võib olla lõpmata hea ja armastust otsast otsani täis ja see oli mu vanaema,» meenutas ta. Vanaema ei surunud talle midagi peale, ent ükskord õpetas ta lapselapsele selgeks ühe palve, mis elus edasi aitama pidi.
Sama palve tuli Tammsalule meelde alles viisteist aastat hiljem – tema üllatuseks oli see tal ka peas. Sel hetkel, kui ta otsustas vaimulikuks hakata, polnud ta isegi ristitud mitte ja kõik tuli otsast peale läbi teha. Tema isa oli kommunistliku partei liige ning ema raamatupidaja.
Kas usk teeb õnnelikuks?
Tammsalu on öelnud saates «Pealtnägija», et eestlased on kõige vähem religioosne rahvas Euroopas. Saatejuht Maire Aunaste küsis talt, kas meie rahvas oleks õnnelikum, kui oleks religioossem.
«Ma usun, et üks rahvas, kes jumala oma elust välja tõrjub, tõmbab oma ellu muud asjad, alkoholi ja kõik muu, mis sinna juurde tuleb,» ütles Jaan Tammsalu. Inimesed, kes ei suhtle jumalaga, hakkavad tema sõnul suhtlema lihtsalt millegi muuga.
«Ma usun, et õnnetunde ja õnnetustunde ja jumalasse uskumise ja mitte uskumise vahel on tihedad seosed,» lisas ta.
Portaali skeptik.ee üks asutajaist ja aktiivsetest liigetest Martin Vällik käis seitse aastat tagasi leerikoolis ning teda on kogu aeg vallanud suur tõejanu. Kui tal tekkis küsimus, kas usub ikka kõike seda, mida usutunnistus väidab, siis leidis ta, et on aeg kogudusest välja astuda.
Vällik tugines õnnetundest rääkides aga teistsugustele uurimustele ning leidis, et usklikkuse ja õnnelik olemise vahel ei ole seost. «Näiteks Rootsi või Taani, kus usklikkus väiksem, kas seal on siis alkohol või muud pahed?» pööras ta tähelepanu, samas kui mõneski usklikumas riigis tema sõnul on rohkem sotsiaalseid tagasilööke ning elu kvaliteet pole sugugi kõrge.
Uskumise vormid on erinevad
Mart Metsala sõnul on tähtis vaadata, mis inimese südames toimub, sest uskumisviise on erinevaid. «On uskumine, tõsise vaimsuse otsing ja jumala otsing, inimene teeb oma elust mingi kokkuvõtte, vaatab oma puudustele ja plussidele ausalt silma ja teeb järeldused. On ka religioossus, mis on flirtimine ühe või teise teemaga. Igas kirikus võib jääda muutumata, aga võib muutuda ka väga kapitaalselt.»
Lauljanna ja saatejuht Reet Linna nimetas end mitteusklikuks ja selle üheks põhjuseks arvas ta olevat juhtumi lapsepõlvest. Ta oli viisteist, kui tema vanaema põdes rinnavähki ja ei kutsutud arsti, vaid paluti kõigevägevamat. Konjakit võis võtta, aga arsti ei kutsutud, mäletas ta ja see tekitas temas küsimusi. Edasi on Linnal meeles tema jaoks täiesti võimatud sõnad, kuidas matustel lohutas kirikõpetaja vanaisa, et ärgu kurvastagu, ta minevat varsti järele. Seda õnneks siiski ei juhtunud.
Teisalt kinnitas Reet Linna, et peab väga lugu usklikest. Koos Riina Vändrega on ta samas koguduses koos usklikega aidanud kodutute jaoks head teha. Kodutute seas olevat Vändre sõnul igasuguseid inimesi. «Nende tahe on lihtsalt nõrkenud, neil pole motivatsiooni ja tulevad kirikusse ja proovivad loomulikult ka jumala käest abi saada,» ütles ta. «See pole nii, et ma hakkan nüüd usklikuks. See on nagu distsipliin, otsus.»
Kirikusse toovad laulatus, matused või mure
Koguduseõpetaja Jaan Tammsalu sõnul huvitab enamikku kiriku poole pöördujaist vaimulik temaatika: laulatus või matused või on kellelgi väga raske mure – neid asju saab siis arutada. Seda, et jõulu ajal eestlane ja mitteusklik kirikusse jookseb, ta ei arvanud.
Kui jõuluteenistusele tuleb aga keegi, kes pole aastaid kirikus käinud, siis seda inimest ei tuleks mitte tänitada, vaid vastu võtta rõõmuga. Variserlikkuseks nimetas ta pigem seda, kui inimene kurdab hingevalu, ise samal ajal jumalat maha salates.
Kiriku ühe tugevusena tõi ta välja kõige olulisemast rääkimise, mida tulevad otsima ilmselt ka need, kes pole usklikud ja muidu kirikus ei käi. «Kirikus ei pea kogu aeg rahvale meelepärast uut ja huvitavat leiutama. Seal võib vana «saadet» väga hästi teha ja inimesed tulevad taas ja taas.» See andvat kindlustunde, et midagi on ka püsivat ses elus, kus pidevalt midagi muutub.
Lisaks jõuludele on üheks suuremaks kirikuga kokkupuuteks inimestel laulatused. Mart Metsala oli ükskord küsinud, miks paar soovib kiriklikku laulatust, seda enam, kui ise pole usklik ja koguduse liige. «Pika pinnimise peale sain, et siis on kuidagi parem õnn. Me võime teid iga päev laulatada, kui see toob parema õnne!» ütles ta ja lisas, et suhte õnne tagab ennekõike see, kui sellega tööd teha.
«Kui te suhte kallal tööd teete ja austate neid põhireegleid, olete viisakad ja käitute inimlikult, siis tuleb ka parem õnn.» Laulatus tema sõnul ei too maagilisemat õnne, nii nagu ei tee seda ka nn maagilised kuupäevad.
Usklik ei pea olema, haritud aga küll
Neil, kes jõulu ajal kirikus ei käi, soovitas Metsala lugeda lihtsalt evangeeliumi ja mõtiskleda seal öeldu üle ning soovi korral infot juurde otsida. «See on palju parem kui miskid muud asjad. See on armastuse ja headuse ja kellegi heaks millegi ettevõtmise püha.»
Reet Linna tunnistas seepeale, et ta pole jõudnud lugeda isegi kingiks saadud imekaunist Epp Maria Kokamäe kujundatud piiblit. See olevat teda korra juba peaaegu piinlikkusse olukorda viinud. Nimelt oli lapselaps ühel kirikukontserdil küsinud Jeesuse ristilöömise kohta ja kui kontsert poleks edasi läinud, oleks ta seletamisega hätta jäänud. Sellest lähtuvalt soovitas ta vähemalt nii palju ennast harida, et teaks tausta, oled siis usklik või mitte.
Eestis on raskem välja öelda seda, et oled usklik, mitte vastupidi. Öelda näiteks, et oled kristlik ja käid leeris, nõuab suuremat tugevust. See olevat Martin Välliku sõnul umbes sama, kui öelda suure kuulajaskonna ees välja, et ei usu horoskoope või et valitsus on hea.
«Kogu aeg me mõtleme, mida teised arvavad. Jäägem endaks!» soovitas lõpetuseks Jaan Tammsalu.