Kuidas mõista kehakeelt?

Need kaks ilmselgelt üksteise läheduses ebamugavust ei tunne. Foto: SCANPIX

Lisaks kõnele kasutavad inimesed kehakeelt, kuid milliseid märke peaksime teiste juures otsima ning kas signaalidel, mida edastame kodus, tööl ja paarisuhtes, on erinevad tähendused?

Nimetatud küsimusi kohtas endine FBI vastuluuretöötaja Joe Navarro pärast raamatu «What Every Body is Saying» (inglise keelest tõlkinud Tiina Voolaid: «Kehakeelest. Kehakeele kiirlugemise kursus endise FBI agendi sulest») avaldamist peamiselt ning tõi teemasse selgust, kirjutas PsychologyToday.com.

Mingil ajal inimeste arenguloos õppisime end väljendama mitteverbaalselt - kehakeel on siiani meie esmaseks suhtlemismeetodiks, eriti tunnete tasandil. Charles Darwin ja Paul Ekman kirjutasid emotsioonide universaalsusest osaliselt seetõttu, et neid juhib meie limbiline aju.

Limbiline süsteem vastutab nii paljunemise, emotsioonide, ohule reageerimise, kui ka ellujäämise tagamise eest. Süsteemi reaktsioonid on vahetud, kindlad, ausad ning kehtivad kõigi puhul. Seetõttu, liikudes vähehaaval kalju serva poole, ei taha inimene, olenemata kultuurist, alla vaadata. Aju lihtsalt ei luba seda.

Meie vajadused, tunded, mõtted ja kavatsused läbivad limbilise aju ja väljenduvad kehakeeles. Laps, kellele teatud toit ei meeldi, ajab huuled prunti nii Bostonis kui Tallinnas. Ning beebid üle maailma rõõmustavad (silmad lähevad suuremaks) enda ema nähes.

Alates sünnihetkest tunneme kas külma või sooja, rahulolu või vastumeelsust, õnne või kurbust. Neid mugavuse või ebamugavuse väljendusi anname edasi näoilmete ja kehahoiakuga ning üsna sarnaselt kogu elu jooksul.

Keegi teatab meile halbu uudiseid - pigistame huuled kokku, jääme bussist napilt maha - surume hambad kokku ja hõõrume kaela. Meil palutakse veel ühel nädalavahetusel töötada - meie silmakoopad kitsenevad samal ajal, kui lõug alla vajub. Need on ebamugavuse väljendused – anname enda tundeid ja mõtteid edasi kehaga, kuna see on limbilise aju töö tulemusel miljonite aastate jooksul nii välja kujunenud.

Kui aga näeme enda jaoks väga sümpaatset inimest, tõusevad meie kulmud, näolihased lõdvestuvad ning käed painduvad inimese tervitamiseks. Armastatu juuresolekul peegeldame nende käitumist, kallutame pead ja veri voolab huultesse, muutes need täidlasemaks - isegi meie pupillid laienevad. Jällegi annab limbiline aju läbi keha edasi täpselt tunnetele vastavaid signaale.

Kui sõnades ja käitumises ilmneb vastuolu, siis võtab keha pea alati võimust. Miks? Taaskord samal põhjusel - mitteverbaalsed signaalid on meie peamiseks suhtlusvahendiks olnud miljoneid aastaid. Seega, kui inimene lausub: «Aitan nädalavahetusel hea meelega,» ning samas on näha, et ta närib huuli, puudutab kaela ja tema nägu on tardunud, võib kindel olla, et õhus on probleem.

Küsimus võib seisneda milles iganes – alates sellest, et vestluskaaslane on talle vastumeelne, kuni varasemalt samale ajale planeeritud ürituseni. Kuid mis olulisem - vastates küsimusele «Kas oleksid nõus mind nädalavahetusel aitama?» ilmnes inimeses aus limbiline ebamugavustunne, mis peegeldus kehakeeles ja oli vastuolus sõnadega.

Nii tööl, kodus kui suhetes tuleks alati jälgida mugavuse ja ebamugavuse väljendusvorme ning mõelda: «Kas näen küsimuse või käitumise vastusena mugavust või ebamugavust?» Viimasele keskendumine aitab avastada varjatud või sõnadega eitatud lahkhelisid ning kinnitada öeldud lausete tõesust.

Anname pidevalt informatsiooni – mõtteid, tundeid ja kavatsusi – edasi läbi kehaliigutuste. Enamjaolt sobivad nähtavad käitumisviisid ühe kategooria (mugavus/ebamugavus) alla, milles saame tänada aju emotsionaalset piirkonda – limbilist süsteemi –, mis erutas esimesena kaua aega tagasi Darwinit.