Üleeile pälvisid aasta missiooniinimese tiitli kaks kümnenda klassi tüdrukut, kes aitavad oma vabast tahtest neid lapsi, keda seni pole aidanud isegi Eesti riik.
Elulootuse süstijad
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
31. jaanuar 2016, 10:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kust mujalt ikka alustada kui Eesti superstaarikandidaatide nimekirjast. Aga Jüri Pootsmann ei saa tulla. Gertu Pabbo ja Karl Gustav Adamsoo ka mitte. Vähemasti Kristjan Kannukene ütleb «jah». Samuti Annabel Guitar – ikkagi oma kooli, Miina Härma gümnaasiumi tüdruk. Aga neist jääb väheks.
Ega algajana kontserdi korraldamine nii lihtne olegi, jõudis kahele MHG kümnendikule peagi kohale. Seda enam, et kontsert polnud neile eesmärk omaette, vaid pigem vahend palju suurema eesmärgi saavutamiseks. Nimelt olid Merili Ginter ja Triin Karis võtnud nõuks aidata Eestis lapsi, kes põevad diabeeti. See pole kerge ülesanne: üksainus insuliinipump koos sensorisaatjaga maksab 1300 eurot. Nii suurt raha koolilaps oma kätega juba kokku ei kraabi. Seepärast otsustasidki Ginter ja Karis, üks brünett ja teine blond, korraldada koolis raha kogumiseks kontserdi.
Ent enam-vähem eakaaslastest, keda esinema kutsuda, tuli puudu. Nii ei jäänud üle muud, kui hankida nimekate artistide telefoninumbrid ning hakata neile helistama. «Pidime natuke julgust ka koguma,» tunnistab Ginter (16).
Bonzo alias Andrus Albrecht, kuulnud, mis on tüdrukute tegelik eesmärk, ütles «jah». Hurraa, esinejad koos! Paraku, nagu selgus, ei tähendanud see kaugeltki unistuste täitumist.
Hoolimata üle Tartu riputatud kontserdireklaamidest saabus MHG 200-kohalisse aulasse heal juhul kaks tosinat kuulajat. «Seda oli alguses päris raske seedida,» avaldab Ginter. Kas oleme läbi kukkunud ja teinud end narriks, vasardas kahe isehakanud kontserdikorraldaja peas. Nad olid lootnud palju elavamat osavõttu.
«Saime väikse õppetunni,» nendib tagantjärele Karis (17). «Pileti hind oli õpilastele liiga kallis.» Kümme eurot.
Kust leida hea idee?
Aga Karis ja Ginter (nimekast juristide suguvõsast) pole sellised noored, kes kergelt alla annaks. Pigem sellised, kes endale keerulisi ülesandeid seavad. Mullu varakevadel, kui nad olid enda sõnul istunud juba mitu kuud justkui käed rüpes, käsil ei ühtegi projekti ega ettevõtmist, hakkas peas üha tugevamini kummitama, et tuleb leida mõni uus idee, mida ellu viia. Varem olid nad käinud kuude kaupa abiks laste turvakodus, osalenud Toidupanga kogumispäeval, korraldanud kahepäevase loovuskonverentsi. Kui teised teevad näiteks sporti, seletab Ginter, siis nemad tegelevad heategevusega.
«See on meile hobiks kujunenud,» sõnab Karis.
«Tore on teisi aidata,» lisab Ginter.
Aga asised, väärt ideed ei vedele maas. Nende leidmise nimel tuleb pingutada. Nii avastasid Karis ja Ginter end tihtipeale sööklas või raamatukogus nuputamas, mis on see, millele käed külge lüüa – ja kus nende tegevusest ka otsest kasu tõuseks. Kuni ühtäkki meenus Ginterile veebist leitud terviseuudise ajel väike täditütar Maria, kes põeb suhkurtõbe ning vajab selle kontrolli all hoidmiseks kallist insuliinipumpa. Heureka! Miks mitte noori diabeetikuid toetada?
Aga millest alustada? Heategevuskontsert tundus esiotsa liiga ambitsioonikas. Targem, leidsid Ginter ja Karis, oleks startida tasa ja targu. Esmalt teenisid nad mullu kevadel köögivilja- ja lilleseemnete müügiga koolis 270 eurot. Seejärel hakkasid koguma ja valmistama käsitööesemeid, mida müüsid laatadel. Ja raha tuli: hansalaadal 200 eurot, Maarjalaadal 165 eurot. Mullu septembrist said nende ettevõtmise tunnustegelasteks heegeldatud öökullid. Nende heategevustöö kogus muudkui tuure, kuni tuli too pettumust valmistanud, ehkki osalejate hinnangul kaunis sügiskontsert.
Kiri riigikogu esimehele
Kaks kuud tagasi, päev pärast seda, kui Ginter ja Karis olid saanud üle-eestilise «Hea eeskuju» tiitli, andsid nad Tallinnas üle oma esimesed tulemused – kaks insuliinipumpa ja ühe sensorisaatja (ja kolm ise meisterdatud suurt öökulli). Nonde saajad, kolme-, nelja- ja seitsmeaastase tüdruku, valisid välja erialaarstid. «Olime tegutsenud päevast päeva ja siis ei mõtle, mis on selle tulu,» meenutab Karis pidulikku abivahendite üleandmist. «Aga siis, sel päeval, kui kõik kohale jõuab...» Ta ei oska toda tunnet kirjeldada.
Nüüdseks on Karis ja Ginter kogunud diabeeti põdevate laste heaks 5900 eurot ning saanud kokku ka neljanda insuliinipumba raha. Nende projekt «Väike panus, suur mõju» on paisunud üha suuremaks. Sellegipoolest plaanivad nad kevadel joone alla tõmmata. Ei, mitte seepärast, et õppetöö kannataks. Nad on mõlemad valdavalt viielised. Asi on selles, selgitavad tüdrukud, et jätkates võib kogu ettevõtmine ajapikku soiku vajuda, sest annetajate seltskond on jäänud enamasti samaks. Vähemasti, kinnitavad Karis ja Ginter, kavatsevad nad maikuus punkti panna meeldejäävalt ja suurejooneliselt.
Ent see ei tähenda, et nende üllas algatus edasi ei kestaks. Pärast «Hea eeskuju» tiitli saamist läkitasid nad riigikogu esimehele Eiki Nestorile kirja, milles palusid, et ka riik toetaks diabeeti põdevaid noori. Peagi said nad Nestorilt vastuse, mille sõnum oli paljulubav: raha liigub. Jutt käib 75 000 eurost.