Marin sekspoodidest: miks meid selline valehäbi kammitseb?

Foto: Caro / Scanpix

Vaatasin mõnda aega tagasi hajameelselt töökuulutusi, selekteerides neid vaid asukoha, mitte valdkonna järgi, ja muuhulgas otsiti ka erootikapoodi müüjat. Kui muidu oli aktiivsetel töökuulutustel tuhandetesse ulatuv arv vaatajaid, siis seda olid uudistanud vaid paarsada uudishimulikku. Miks sekspoodidel selline salapära ja piinlikkusevari ümber on? 

Vaatamata sellele, et praegu on tööpakkumistes trendiks ülim multifunktsionaalsus – näiteks peaks autojuht olema turundusoskustega ning sekretär omama inseneriharidust – oli eelnimetatud kuulutustes tingimuste osa üldse tühi, eeldatavateks omadusteks sooviti vaid eesti ja vene keele oskust ning kohusetunnet.

Jättes välja teenindussfääris tõenäolise madala palga, ei läheks tegelikult minagi suure tõenäosusega sellise suunitlusega kauplusesse tööle. Valehäbi ei põe, aga need kihistajad, uudishimulikud urgitsejad ja bravuurikad muidusekeldajad, kes sinna toredate klientide vahele eksivad, tüütaksid mind suure tõenäosusega enne proovipäeva lõppu ära.

Enamik täiskasvanute mänguasjapoed, mida tean, asuvad kas varjulistes kangialustes või keldrites ja sinna sisse astudes vaadatakse ilmtingimata ringi, et keegi tuttav ei näeks. Veel parem, varjutakse suure kapuutsi sisse peitu. Hea meessoost sõber rääkis, kuidas tema sekslelude varusid täiendab – üks kindel väike pood teises linna otsas (äkki satub muidu müüjaga samal ajal lõunale kuskile), valib internetist sobivad vidinad välja, võtab telefonilt numbrinäidu maha, helistab poodi ja palub pakikese komplekteerida. Siis pargib poest piisavalt eemale, mähkub salli ninani kerides jopekraesse, pistab valmispandud sularaha jalga ukse vahel hoides müüjale pihku, haarab kauba ja põgeneb. Konspiratsiooni musternäide.

Ma kindlasti ei arva, et sooviksin vibraatorit valida mõne ostukeskuse aatriumis või mul oleks ükskõik, kas leti taga oleks sõbralik, soovitada oskav ja kena naine versus raudhammastega puhvaikas riigikeelt mitteoskav mees, aga kuskile nurgatagusesse kohta on ka kummaline sirgel sammul ja kena mantliga sisse kõpsutada. Müüja ei kergitaks ilmselt ühegi minu soovi peale eriti kulmu, kuna tema jaoks on minu kõige rajum salasoov arvatavasti sama tavaline, kui keldripoe müüjalt sigaretipaki ostmine, aga minu kui kliendi mugavuse mõttes võiks leti taga võimalikult sümpaatne, asjatundlik ja kompleksivaba inimene olla. Liigne semutsemine ei tuleks ka samas kasuks, aga see pole meie laiuskraadi inimestele niikuinii eriti omane.

Saunaõhtul sõpradega tulid samuti sekspoed korraks jutuks ja olin siiralt hämmeldunud nende kuiviklikkuses. Kenas varases keskeas (loe: parimais aastais) mehed muretsesid, mida nende maimukeste lasteaiakasvataja neist arvaks, kui seal juhuslikult kohtuma peaksid ja üleüldse, õige heteromees ei vaja mingeid dildosid oma magamistuppa. Võimalik, et nad isegi ei kujuta ette, kui palju rõõmu nad oma naisele mõne sealt soetatud pesutüki, massaažiõli või seksika voodiskantava kingapaariga teha võiksid. Et mänguasi voodis on lisalõbu, mitte ohtlik vastane, keda kindlakäeliselt vältida ja eemale tõrjuda.

Ning kui kord sellest poeuksest juba sisse astuda, ei pea müüjale aru andma oma seksuaalsete eelistuste kohta, pole vaja isegi punastades pobiseda «ostan need sõbrale kingituseks». Seks ja sellega seonduv on isiklik, aga normaalne, kõik täiskasvanud seksivad, vähemalt peaksid.

Klõpsasin selle töökuulutuse ristikesest kinni tagasi, minu unelmate töökohaks see ei klassifitseeru. Minust oluliselt paremini sobiksid sinna vist inimesed, kes oskavad igapäevatööd hobina võtta. Mulle see variant samuti ei sobi, tööst võib tüdineda. Ja võib-olla poleks siis ka voodis leludega hullamine enam nii hea vaheldus, kui pidevalt tööd koju kaasa võtta.