/nginx/o/2016/01/29/4915931t1ha107.jpg)
Ellu sallidel sündis Hiiumaa meretekk, mis elustab Eesti rannarahva mereteki kandmise traditsiooni.
Merekultuuriaasta püüab taas moodi tuua mereteki kandmise kommet
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meretekk toob tänapäeva inimesteni merega seotud rõivamoe kombed ja mustrid, mis ulatuvad koguni viikingite ajastusse. Traditsiooniline meretekk on loodud Hiiumaa meremeeste ja 2016. aastal tähistatava merekultuuriaasta auks. Tekk pühitsetakse sisse hiidlasest kirjaniku, tuntud mereaineliste raamatute autori Herman Sergo mälestusõhtul 29. jaanuaril Partsi veskis Hiiumaal.
/nginx/o/2016/01/29/4915927t1h5832.jpg)
«2016. aasta on kuulutatud merekultuuriaastaks, mille eesmärgiks on veel rohkem meie igapäeva ellu tuua kõike, mis on merega seotud,» sõnab Hiiumaa Muuseumi teadusdirektori Helgi Põllo, kelle kaasabil saame taas kanda meie rannarahvale omast rõivast. «Selleks on lihtsad asjad, mis meid iga päev saadavad – toit, muusika, kombed, raamatud ja ka rõivad. Hiidlastel on läbi aegade olnud tavaks ennast meretuulte eest kaitsta koduskootud villase meretekiga. Loodud meretekk on nii praeguste kui kunagiste hiidlaste panus ja pärand Eesti jäämisele mereriigiks ja rahvaks.»
/nginx/o/2016/01/29/4915937t1he5ff.jpg)
Ellu sallide looja Helen Vaks lisab huvitavaid fakte Hiiumaa mereteki saamisloo kohta. «Tekk on saanud inspiratsiooni kuulsate viikingite rüist, mida peetakse hiidlaste mereteki eellaseks. Loomanahka meenutav rüi pind oli kaetud narmastega. Hilisemate meretekkide ilustamiseks kasutati ruute, mille suurus oli Hiiumaa eri paigus erinev. Legendid räägivad, et Hiiumaa mereteki omapäraks oli tasku, kuhu sai külmaga oma jalad sooja panna.» Helen on hiidlaste käest kuulnud ka lugu, mis räägib kunagisest tavast kaunistada meretekiga perefotode tausta, sest tekki peeti hinnaliseks ja uhkeks rõivaks.
Eestlased on ennast juba aegade algusest ehtinud ja soojas hoidnud üleriidega, mida on eri paigus ja erinevatel aegadel nimetatud küll tekiks, üleviskerätiks, rüiks ja sõbaks. Sõba peeti rahvariiete hinnatuimaks osaks, mis kuulus põhiliselt piduriiete juurde. Sõbaga käidi külmadel ilmadel kirikus ja külas. Soojemal ajal lisas see riietusele, väärikas sõba käsivarrel, pidulikkust. Sõba tegemine nõudis teiste riietega võrreldes märksa rohkem vilumust. Seetõttu hoiti neid väga ja pärandati põlvest-põlve edasi, samuti nagu sõbakudumise oskusedki.