Alkohoolikute partnerid lepivad sageli nii vaimse kui füüsilise vägivallaga

Alkohoolikud on sageli lähedaste vastu vägivaldsed - nii sõnade kui tegudega. Foto: SCANPIX

Alkoholismi- ja sõltuvusgruppide läbiviija ning õppiv pereterapeut Krista Joost rääkis naine.postimees.ee'le, et sõltlaste peres esineb pea alati vägivalla eri vorme ning üldjuhul partnerid lihtsalt lepivad olukorraga.

Joost alustas selgitustööst: «Eestlasel on arusaam, et vägivald on siis, kui röögin ja sõiman või lasen käed käiku.» Tegelikult kuuluvad vägivalla hulka ka näiliselt leebemad võtted – tõe moonutamine ja ähvardamine lahkumise või õnnetustega.

Lapsele põhjustab vanema alkoholism šoki

Sõltuvuses vanemad püüavad alkoholismi sageli lapse eest varjata. Joost kinnitas, et tihtipeale kasutatakse sama vabandust: «Issi on haige, issi on pikali maas.» Pere noorematel tekib selle tagajärjel hirm, et vanemaga midagi juhtub, ta võib surra. Enamik lapsi saab šoki - seega on tegemist vägivallaga, selgitas ta, lisades, et sarnaselt mõjub julmus täiskasvanutele.

Joost nimetas sõltlasi inimesteks, kes põevad tunnetehaigust. «Alkohoolikul ja narkomaanil pole täpset arusaamist, mida ta tunneb, mispärast ja mida selle tundega täpselt tegema peaks.» Eluga toimetulekuks hakkabki sõltuvushaige esmajärjekorras vältima tegelikkust. «Ta ei suuda iga päev tõele näkku vaadata - aru saada, et ta ei saa hakkama - ning vahetab eluväärtused sõltuvusainete vastu ja püüab reaalsust väänata.»

Probleemi eitamisele ja rumalaks tembeldamisele järgnev vägivalla aste on hirmutamine. Näiteks võib alkohoolik ähvardada pere pisemaid lastekodusse saatmise ning partnerit üksi jäämisega, kui keegi joomisest kuuleb. «Kes sind enam tahab?» kõlab levinud hirmutamine. Sõltuvuses inimese eesmärk on hävitada kaaslase enesekindlus ja reaalsustaju, et temaga saaks manipuleerida, selgitas Joost.

Sõltlane võtab partnerilt valikuvõimalused

Alkohoolikutel ja narkomaanidel puudub sisemine tasakaal ja arusaam tegelikkusest ning kui lisada pereliikmete – teisisõnu kaassõltlaste – moondunud väärtushinnangud, on vägivald kerge ilmnema, nentis asjatundja. «Ma ei usu, et oleks niisugust perekonda, kus üks partneritest on alkohoolik või narkomaan ja ei oleks mingisugust vägivalda.»

«Eestis on aastate jooksul ühiskond õppinud leppima, et perekondades on vägivald. See algab sellest, et kui last tohib rihmaga peksta, siis miks ei tohiks selle sama rihmaga naisele tõmmata, kui ta palju viriseb,» märkis Joost.

Tema sõnul esineb füüsilist vägivalda lähedaste vastu sõltlaste puhul sageli. Sealjuures ilmnevad erinevad julmuse astmed: kinnihoidmine, tõukamine, raha ära võtmine. Iga alkohooliku partner puutub kokku valikuvõimaluste eemaldamisega, tähendas Joost. Siis tulevad löögid, väänamine, pigistamine. «Kui rusikaga pekstakse nägu segi – selle kohta võib öelda, et juhtub harva.» Ning partnerid üldjuhul lepivad vägivallaga…

Paarisuhe vägivallatsejaga pole juhuslik

«Minul on uskumus, et kaks inimest ei saa juhuslikult kokku – alateadvus mängib valikutes rohkem kaasa, kui tänasel päeval seda tunnistada tahaksime,» leidis Joost. Alkoholi pruukimise lubamine on tema sõnul mõlema partneri valik.

Seega, alkoholismi ja narkomaania kui perekonna- ja tunnetehaiguse vastu aitab Joosti hinnangul kõige tõhusamalt pereteraapia. Kuna tegemist on sõltuvustega, siis soovitas naine kindlasti vähemalt võõrutamise esimesel aastal ühineda ka anonüümsete alkohoolikute või narkomaanidega – kui end tõsiselt ravida soovitakse.

Samas ei pea alati alkohoolikust partneri kõrvale jääma, kui kogetakse füüsilist vägivalda, märkis õppiv pereterapeut. «Aga enne, kui täielikult suhe lõpetada, peaks mõtlema, miks see suhe kunagi on sobinud ja miks esimesed vägivalla märgid jäeti tähelepanuta.» Kui järgmine kaaslane saab olema samasugune, siis ei täida lahkuminek eesmärki.

Näiteks tõi ta juhtumi, kus nõustatav tunnistas, et esialgu meeldis talle partneri kaitsev ja agressiivne hoiak teiste meeste suhtes, kes naist tülitasid. «Vägivaldne käitumine, mis talle alguses kangesti meeldis, pöördub peaaegu alati naiste vastu.» Kuigi tegeleda tuleks suhtesse astumise põhjustega, siis peaks igal juhul abi otsima. Kindlasti ei tohiks peksmist, ähvardusi ja kõiksugust vägivalda maha vaikida, rõhutas Joost.

Ometigi võib füüsiliselt vägivaldne isik Joosti hinnangul paraneda. «Mina usun inimestesse – iga inimene võib muutuda, kui tahab. Vägivaldsus on üks osa alkoholismist ja narkomaaniast ning vägivaldseks läheb inimene, kes ei oska oma tunnetega midagi peale hakata. Kes saab aru, et talle tehakse liiga, kelles tulevad negatiivsed tunded esile ja ta ei oska nendega midagi teha.» Taolisi näiteid, kus teraapia abil on loobutud füüsilisest julmusest, pidavat palju olema.