Musi, Küpsis, Pämmi – lemmikud aitavad riigikogulastel stressi maandada

TOOMAS KIVIMÄGI

Lemmikloom: viieaastane Yorkshire’i terjer Küpsis

Küpsis on Kivimägede majas esimene koduloom. Koera võtmine oli ennekõike ajendatud soovist pakkuda seltsi tütar Laurenile, kui ta esimesse klassi läks.

«Kuna oleme naisega mõlemad tööinimesed, tahtsime, et lapsel oleks koolist koju jõudes keegi ees ootamas,» selgitab Kivmägi ja lisab: «Tõuvaliku tegi Laureni ema Anu ja oleme sellega kõik väga rahul. Yorkid sulatavad igaühe südame, ent neil on veel kaks suurt praktilist eelist – pole niinimetatud koeralõhna ega ka aluskarva ehk kodu on väga puhas! Meile oli see väga oluline.»

Koertekoolis käis Küpsis kümmekond korda, aga paljud asjad olevat tal juba ununenud. «Kõige viisakam ja mõistvam ta külaliste suhtes pole, kui haukumist silmas pidada. Ja süüa armastab üle kõige! Minu isa, kes küll harva meile satub, on alati väga rõõmus, et näe, Küpsis tunneb mu ära ja istub minu juures, jättes märkimata, et ta pole kunagi söögilauas ka Küpsist unustanud,» muigab Kivimägi, kelle hinnangul on koer nende perekonna kõige rõõmsam liige, sest tal pole ühtki muret. Tema rõõm kandub üle ka teistele pereliikmetele.

ANDRES ANVELT

Lemmikloom: seitsmene La Crantz nimega Pämmi

Andres Anvelti Pämmis on 80 protsenti labradori ja 20 protsenti laikat. Nimevalikut kommenteerides puhkeb Anvelt naerma ja ütleb: «Oleme abikaasa Kärdiga meenutanud, et minul tuli selline loll mõte. Sõitime koos vastselt võetud kutsikaga Märjamaa kandist tagasi koju, kui ütlesin, et ta on armas nagu Pamela Anderson, et paneme nimeks Pämmi! Vaatasin talle näkku ja nii see nimi tuli ...» muigab endine justiitsminister.

Pämmi on produtsent Kris Taska koera järeltulija ja Anvelti sõnul armusid nad naisega kutsikasse esimesest silmapilgust. «Ta oli selline väike pätakas, kui meie juurde tuli. Olime  momentaanselt müüdud.»

Koertekoolis on Anvelt oma lemmikuga käinud vaid ühe päeva, sest koer pidavat juba loomult tark olema. «Mul on tunne, et ta saab igast sõnast aru, ainult rääkimisoskus ongi veel puudu,» lagistab Anvelt naerda ja lisab: «Hommikuti toob sussid kätte ja kui on aeg jalutama minna, toob enda rihma. Kohutavalt intelligentne koer!»

Humoorikatest seikadest meenub mehele eelkõige, kuidas ta kord sauna tegi, riidast puid tõi ja Pämmi teda abistada otsustas. «Nii oligi ta ühel hetkel minu ees, naabrimehe juurest toodud puuhalg suus. Väga tark koer – tõi ainult kasepuid,» räägib Anvelt. «Aga siis, kui minu raamatu «Punane elavhõbe» järgi filmi tehti, lasti seal pauku ja Pämmi ehmatas vist nii ära, et näris tagaistme turvavööd läbi. Ega me enne ei teadnudki sellest midagi, kui tuttavaid sõidutasime ja nood märkasid, et turvavöösid pole enam.»

HELMEN KÜTT

Lemmikloom: seitsmeaastane huntveiler Dora

Endise sotsiaalministri Helmen Küti kodus elab koer Dora, kelle tõuks ütleb pererahvas hellitavalt «huntveiler». Dora ema on hundikoer ja isa rotveiler.

Dora tõi perre tütar Andra, kellel on sügisel sünnipäev. «Septembrikuu lõpus ta kodu uksest sisse astus, väike kutsikas süles. Sõber Argo oli kinkinud,» meenutab Kütt. Kui tütar aasta pärast koera perrevõtmist Tallinna ülikooli läks, jäi koer isa-ema kasvatada. 2011. aastal asus Helmen Kütt tööle Tallinnas, tema abikaasa Aavo aga jäi Doraga Viljandisse kodu hoidma. Nädalavahetustel on taaskohtumisrõõm suur. «Reede õhtul olen ma alati väga oodatud. Dora tervitab saabujat suure rõõmuga, sukeldub kõrvuni poekotti ja loodab, et temalegi on meelehead toodud. Tõsi, nädalalõpus pean talle tihti meelde tuletama, kelle nimel meil ajalehed käivad, sest perenaise positsiooni on ta viie päevaga kuidagi enesele kaaperdanud,» naerab Kütt.

Naise sõnul on Dora tugeva kondiga rõõmsameelne ja heasüdamlik koeratüdruk, kellel aga ei puudu ka tumedam pool – ta on hirmus armukade ja veidi riukalik! Oskab kasutada oma pugemistehnikaid, suudab kõigile pereliikmetele südamesse minna ja on suurepärane stressimaandaja. Lisaks muidugi üliintelligentne.

«Koertekoolis pole Dora käinud, kuid tundub, et kõigest, millest me omavahel räägime, saab ta suurepäraselt aru. Tunneb ka väga hästi kella, sest kuidas muidu seletada, et täpselt hommikul kell 8.00 ja õhtul kell 19.00 istub ta külmkapi ees ja ootab toitu,» räägib Kütt.

REMO HOLSMER

Lemmikloom: kuueaastane beagle Nola

Remo Holsmeri sõbral oli beagle, kes jättis mehele väga sümpaatse mulje. Mõni aasta hiljem otsustasid Remo ja ta elukaaslane just selle tõu kasuks. «Mul polnud varem ühtegi kodulooma. Vanaemadel-vanaisadel on olnud koerad ja kassid ja nendega sai lapsepõlves mängitud,» meenutab Holsmer. «Nüüd on hea meie kolmeaastasele tütrele looma eest hoolitsemist ja vastutust õpetada.»

Tõuvalikuga on mees väga rahul. Ämmal ja äial on nüüd sama tõugu koer ja nädalavahetustel käivad koerakesed üheskoos metsas jooksmas.

Nola on käinud ka koertekoolis ja mõnda aega agility’s. (See on koerasport, kus loomad võistlevad takistusraja läbimises. Võistluse eesmärgiks peetakse koerte liikuvuse ja arukuse arendamist, õpetades neid ületama eri takistusi. Agility kui hariva ja sportliku tegevuse abil sotsialiseeritakse koeri ning see nõuab head koostööd koerajuhiga. – A. H.)

Koertekoolis arenes Nola kiirelt. «Beagle’id õpivadki ruttu ja alluvad käsklustele, aga nagu ikka, tuleb olla järjepidev. Nooremast peast võis Nola lõhna või jälge üles võttes tundideks metsa jooksma jääda. Ta on ju olemuselt jahikoer ning pidev nuuskimine, jooksmine ja jaht on tal veres. Lõpuks on ta neilt retkedelt õnneks ikka kodutee üles leidnud, kuid kahjuks tean ka beagle’ite märksa kurvema lõpuga metsaskäike. Nad võivad end jälgi ajades pildituks joosta.»

Nola suurim oskus on näpata toitu ka sealt, kus keegi seda kartagi ei osaks. Lisaks on tal eriline võime avada külmkapiust.

MARIANNE MIKKO

Lemmikloom: poolteiseaastane kääbusšnautser Ronja

Passis on koerakese nimi küll Ronja, kuid teda kutsutakse hellitavalt Musiks. «Ta on lihtsalt nii õrna loomuga, et Musi sobib palju paremini. See nimi on lausa tema silmadesse kirjutatud,» ütleb Mikko, kes oskab grammi pealt öelda ka oma lemmiku kaalunumbri – 7,9 kg –, sest just see mängis loomakese valikul suurt rolli. «Kuna ma lendan palju, oli oluline, et saaksin koera mugavalt lennukisse kaasa võtta. Ta on lendamisega juba harjunud ja ei tee sel ajal piuksugi,» räägib Mikko, kes pole oma lemmikut veel koertekooli viinud. Selleks pole ka vajadust olnud, sest: «Musi on väga intelligentse olemisega ja haarab kõike lennult.»

Koos abikaasaga on täheldatud, et Musile «maitseb» Rootsi kodu tapeet märksa enam kui Eesti oma. «Eesti kodus meeldib talle vist rohkem üksinda olla. Rootsis jällegi ei meeldi vist sealne tapeet. Aga me ei saa teda selles süüdistada – meie ju jätame ta üksi koju,» tõdeb Mikko, kes võimaluse korral võtaks oma lemmiku ka töö juurde kaasa.

Mikko käib oma koeraga jalutamas tavaliselt kolm korda päevas. Või õigemini – tema ei jaluta koeraga, vaid koer jalutab temaga. Lisaks aitab Musi naisel väga edukalt tööstressi maandada ja meeleolu tõsta. «Juba siis, kui kodu ukselinki katsun, tean, et Musi ootab mind. See on piiritu rõõm, mis mulle alati vastu vaatab. Ja hetkest, kui koos oleme, unustan kõik mured, mis Toompeal olid. Väike Musi oskab meie koosolemise hetki väga hinnata,» nendib Mikko.