Lugeja kirjutab: spordiklubis näed, et issanda loomaaed on kirju

Foto: Vida Press

Postimehe naisteportaal korraldas lugejamängu, mille teemaks oli kirjutamata reeglid spordiklubis. Oma kogemustest kirjutas meile vahva kirja lugeja, kes on regulaarselt trenni teinud tubli aasta ja selle ajaga kogenud nii mõndagi huvitavat.

Kui minu kõige ebasportlikum sõber aasta tagasi möödaminnes mainis, et ta on juba paar kuud spordiklubis treeninud ning selle tõestuseks märgatavalt suurenenud käsivart viibutas, siis tundsin end ilmselt kõige läbikukkunuma inimesena maamunal. Kuskil kuklas teadsin vägagi hästi, et minu viimased arvestamisväärsed sportlikud saavutused jäid eelmisesse sajandisse. Kuidagi läks nii, et viisteist aastat suutsin ma endale valetada, et ma liigutan oma keha piisavalt ja harvad pikemad jalutuskäigud annavad mulle nii jõu kui ka võhma. Tõsiasja, et ma viiendale korrusele minnes hiljemalt kolmandal puhata tahtsin, suutsin ma aastaid enda jaoks valgete vabandustega kinni mätsida. Nii et kui see viimane loru sõber oli suutnud end käsile võtta, said ka minul ettekäänded otsa ja liitusin spordiklubiga. Kodus ja omapäi treenimine polnud mõeldav, sest kui see polnud seni toiminud, siis miks oleks pidanud sel korral midagi teisiti minema. 

Trennis käimine ei ole minu jaoks olnud vaid kohusetundlik liikmemaksu tasumine, olen end siiski ka reaalselt kohale vedanud. Spordiklubiga lepingut sõlmides saad kaasa küll informatiivsed teadmised sisekorraeeskirjadest, kuid ilmselt on sellest loendist mitmed elementaarseks peetud punktid välja jäetud. Täiskasvanud täiemõistuslikele inimestele ei ole ju ometi vaja kõike puust ja punaseks ette teha. Seda lustakamad tunduvad need olukorrad, mis ei allu ei ettekirjutistele ega eetikale. Minu tähelepanekud pärinevad elust enesest. Mõningase piinlikkusega pean tunnistama, et mõned neist olen ka omal nahal läbi katsetanud, sest teiste vigadest õppimine on ju palju tahetud. Vahel loeb ehe kogemus enam.

Kohe kindlasti on nimekirja tipus rühmatreeningusse hilinemine. Riietusruumis on võimalik külvata kergekujuline kaos ja saali jõudes ei tohi kindlasti minna esimesele ettejuhtuvale vabale kohale, vaid tuleb hakata veel valima. Soojenduseks mõeldud loo lõpuks on tavaliselt siiski leitud sobiv koht ja olenevalt treeningu tüübist toodud ka saali teisest servast erinevad treeningvahendid. Seejuures teiste inimeste vahelt paar või kolm korda läbi sõeludes.

Teinekord on rühmatreeningus tavaline unustada treeneri soovituste järgmine ning luua innovaatiline uus kava. Reaalsustaju tuleb tavaliselt siis tagasi, kui kogu ülejäänud saal liigub teises suunas. Järele proovitud.

Enne trenni algust ning pauside ajal on mõistlik aktiivselt suhelda ja uusi tutvusi luua. See kehtib eriti meeste puhul, kuid laieneb ilmselt ka naissoole. Tore kirjutamata reegel tegelikult, sest siis on võimalik järgmises trennis kõiki neid juhuslikke teretuttavaid entusiastlikult tervitada ning harilik rühmatreening omandab personaalse peo mõõtmed. Kõik on ju kohal ja see on nii tore! Lisaboonuseks on jällegi terve saali ulatuses erinevate inimeste vahel siiberdamise tulemusena saadud füüsiline koormus. Ja kui võimalik, siis peaks kõiki naisolendeid ka kohtingule kutsuma. Või vähemasti sauna. 

Pärast korralikku lihastreeningut oleks mõeldamatu vahendite või mati puhastamine, sest mis kasu sest liigutamisest on, kui järgmised spordiharrastajad ei ole kursis sinu ränga töö tagajärjel valatud ihumahladega.

Mõnikord võiks ka käteräti spordikotti pakkimata jätta, et siis riietus- ja duširuumis täielikus alastuses ringi patseerida. See on selline algajate eripära, hiljem tekib harjumus kinnisilmi spordikott õigesti komplekteerida. Sõna otseses mõttes omal nahal järele proovitud, sest midagi muud polnud ju tol korral ümber panna.

Kõikide spordisõprade lemmikuks võib pidada ka häbitundeta jõllitamist. Seda võib harrastada nii jõusaalis, riietusruumis kui ka duši all. Lihtsalt tuleb vahtida ning altkulmu hinnanguid anda. Ei tohiks lihtsalt ehmatada, kui keegi selle eest peaga näkku lööb.

Spordiklubis käimine on mu silmaringi märkimisväärselt avardanud. Seal võib kohata igasugu inimesi ja pidevalt leiab tõestust fakt, et issanda loomaaed on kirju. Minu tervislik muutus sai avapaugu eelmise aasta veebruaris ehk siis õige pea võib hantleid kokku lüüa esimese täitunud aasta puhul. Loodan, et leian ka edaspidi spordiklubist muhedat situatsioonikoomikat, sest naerulihaseid peab ka ometi treenima.