Miriami juured on Eestimaas kinni

Loo ilmumist toetavad Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond, Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed ja kultuuriministeerium Foto: Pm

Kuueteistaastase tallinlase Miriam Grünbergi kodu on kui üks tõeline keelte Paabel, kirjutab Ave Lutter. «Suhtlen oma emaga saksa keeles, isaga vene keeles, õega eesti keeles ja mu vanemad räägivad omavahel inglise keeles,» selgitab Miriam ise.
 

Miriami Austriast pärit ema ja eesti-vene päritolu isa kohtusid Eestis peaaegu kakskümmend aastat tagasi. Pere loonuna otsustasid nad siia elama jääda.

Mis keeles keegi nende perekonnas teisega suhtleb, on Miriami sõnul aastate jooksul iseenesest välja kujunenud. Praegu saaks hakkama ka vähemate keeltega, kinnitab ta – aga milleks, kui selles keelte Paabelis mõistavad kõik üksteist ülimalt hästi.

Kolm kultuuri, üks inimene

Miriami isa isa oli eestlane, isa ema aga venelane. Kui Miriam väike oli, hoidis teda sageli hoopis vanaema. Seega oli esimene keel, mille Miriam selgeks õppis, vene keel.

Kaks aastat noorema õe esimeseks keeleks oli aga saksa keel, sest tema oli rohkem lapsepuhkusele jäänud ema hoida. Nii kukkuski välja, et Miriam ja ta õde rääkisid lastena eri keeltes seni, kuni õele olevat ühel hetkel samuti vene keel justkui muuseas külge hakanud.

«Väiksena veetsime suved vanaema juures Austrias,» meenutab Miriam. «Seal rääkisime muidugi saksa keeles. Eestisse tagasi tulles olime vene keele täiesti ära unustanud! Paari nädala jooksul tuli see oskus jälle tagasi, kuid isa ehmatas alguses väga ära – tütred ei rääkinudki enam vene keelt…»

Nii Miriam kui ta õde pandi eesti lasteaeda ja sealt edasi eesti kooli. Kuna kogu suhtlemine nende ümber toimus eesti keeles, tundus loomulik, et peagi vahetus ka õdede omavaheline suhtlus vene keelelt eesti keele peale.

Kool võtab teismelise tüdruku elust suurema osa ajast. Kuna koolis kasutab ta peamiselt eesti keelt, peabki tüdruk kõige mugavamaks suhtluskeeleks enda jaoks nüüd eesti keelt.
Kuigi Miriam on Eestis üles kasvanud ja peab eesti keelt omaseks, ei pea ta ennast siiski eestlaseks. «Nimetan end ise venelaseks,» selgitab ta. «Kuigi see ei ole ka tõsi – olen täpselt sama palju venelane kui eestlane.»

Miriam arvab, et ta ei kuulugi ühegi konkreetse rahvusmääratluse alla. «Võiksin olla eestlane – elan Eestis ja räägin puhast, aktsendita eesti keelt,» arutleb ta. «Samamoodi võiksin end ka austerlaseks pidada – mu ema on Austriast pärit, seal elavad mu sugulased ja vanavanemad ning ma räägin puhast Austria saksa keelt – oma vanavanemate kodukoha dialekti, ilma mingi aktsendita,» jätkab ta endale koha otsimist.

«Võin end ka venelaseks nimetada – mu isa on venelane ja vene keel oli mu esimene keel. Räägin kõiki neid kolme keelt võrdselt hästi ja ilma aktsendita. Võiksin olla ükskõik milline nendest kolmest rahvusest, aga tegelikult ei ole ma nendest ükski.»

Kõrvaltvaatajale tundub see olevat noore inimese jaoks päris suur dilemma, kuid Miriam ütleb, et pole selles kunagi probleemi näinud. «Mul ei ole vaja ennast kusagile paigutada, kuhugi lahtrisse tõsta. Ma ei pea valima, kes ma olen. Olen kõik need rahvused kokku.»

Elu esimene sünnipäev

Miriami tugev venelase-identiteet on seotud vanaemaga, kes teda sageli hoidis ja Miriami lapsepõlves tema eest palju hoolitses. Vanaema rääkis vene keeles, temaga koos olles veetis tüdruk sageli aega ka vene kogukonna keskel. Miriam tunneb senini suurt poolehoidu ja ühtekuuluvust vene temperamendi ja olemusega.

Tal on väga tugev side ka oma isaga. Miriami sõnul on nende peres välja kujunenud nii, et õde on rohkem ema tütar ja tema on isa tütar. Miriam tunneb isa vastu suurt kiindumust. Nende ühiseks meelistegevuseks on pikad jalutuskäigud, mis annavad võimaluse ka pikkadeks-pikkadeks vestlusteks ja aruteludeks.

Eestlasena ei tunne Miriam end oma sõnul sellepärast, et tema lapsepõlves ega ka kasvatuses pole olnud midagi eestlusega seonduvat. Pere keskel tähistavad nad tähtpäevi peamiselt Austria traditsioonide ja tavade kohaselt.

Austria on katoliiklik maa ning pühad ja traditsioonid on kujunenud johtuvalt kirikust. Lisaks jõuludele on väga olulised ka püha Nikolausi päev detsembri alguses ja lihavõtted.

Lihavõttepühad kestavad Austrias nädal aega ja need on riiklikult vabad päevad. Erinevalt Eestist seostuvad lihavõtted paljudele austria lastele ka suurte kingitustega.

Erinevalt eesti ja ka vene kommetest ei peeta aga Austrias näiteks sünnipäevi üldse oluliseks. «Mu eesti sõbrad peavad alati suuri sünnipäevapidusid, ikka tordi ja kingitustega,» räägib Miriam. «Ma ei ole ise kunagi kodus sünnipäeva pidanud. See aasta otsustasin seda esimest korda tähistada ja kõik sõbrad külla kutsuda.»

Appi kriisikolletesse

Miriam õpib Tallinna saksa gümnaasiumi saksakeelses osakonnas, kus suurem osa õppetööst toimub saksa keeles. Kooli lõpetanuna saavad õpilased kaks lõputunnistust – eesti ja saksa stuudiumi oma. See loob õpilastele võimaluse pärast gümnaasiumi lõpetamist astuda soovi korral hoopis mõnda Saksamaa kõrgkooli.

Kool soosib väga õpilasvahetusi, eriti saksakeelsetesse riikidesse, keelepraktika eesmärgil. Tänavu sügisel kasutaski Miriam võimalust minna kuuks ajaks vahetusõpilasena Austriasse.
Talle meeldis seal niivõrd, et peaaegu tuli tahtmine sinna jäädagi. Samuti on ta oma tädiga koos uurinud võimalusi minna pärast keskkooli lõpetamist edasi õppima Austriasse.

Miriami unistus on õppida meditsiini. Ta soovib saada medõeks või arsti abiliseks ja pärast seda liituda rahvusvahelise meditsiini- ja humanitaarabi programmiga Doctors With­out Borders (Piirideta Arstid).

Selle 1971. aastal loodud organisatsiooni eesmärk on anda meditsiiniabi kriisikolletes. Miriam räägib sellest, kuidas ta kujutab end juba ette sõitmas kuhugi Aafrikasse või Afganistani, et aidata hädasolijaid.

Lisaks õppimisvõimaluste uurimisele nii Eestis kui ka Austrias loeb Miriam erialast kirjandust ja vaatab isegi videoportaalist Youtube temaatilisi videoklippe.

Tõmme meditsiini poole sai ta enda sõnul alguse juba varases lapseeas. «Juba nelja-aastasena mängisin nii lasteaias kui kodus tihti arsti,» tunnistab ta. «Mu Barbie-nukkudel olid jalad ja käed pidevalt lahasesse seotud ja jõulukingituseks soovisin plastmassist arstikomplekte,» meenutab Miriam muiates. «Kui kuulsin organisatsioonist Doctors Without Borders, teadsin kohe, et see ongi minu ülesanne siin elus.»

Meditsiini kõrval mahub Miriami ellu ka muusika. Tema emapoolne perekond on väga muusikalembeline ja ta onu on pianist. Muusikaga on seotud ka paljud tema lapsepõlvemäletsused.

Pisikesena korraldas ta vanematele pikki «flöödikontserte», ehkki tal polnud vähimatki arusaama, kuidas seda pilli mängitakse.

«Ma ei osanud üldse flööti mängida,» räägib ta «Lihtsalt puhusin pilli sisse ja vanemad pidid neid minu kontserte tundide kaupa kuulama.» Vanemaks saades hakkas Miriam muusikakoolis saksofoni õppima ja mängib seda siiani ka kooli orkestris.

Kogu muusikakooli vältel oli pillimängu kõrval Miriami suureks armastuseks aga laulmine. Tänavu sügisel astus ta Tallina Georg Otsa nimelise muusikakooli eelõppesse klassikalise laulu erialale. Eelmisel aastal liitus ta ka ETV tütarlastekooriga. Ta oli seal laulmisest juba nooremana unistanud, kuid pidi kooriga sügisel siiski hüvasti jätma, sest kooli ja muusikakooli kõrvalt ei jäänud pühendumiseks enam piisavalt aega.

Küsimusele, kas on võimalik, et ta pärast keskkooli lõpetamist läheb edasi hoopis klassikalise lauluga, vastab Miriam, et on seda mitu korda kaalunud. «Pärast mõnda väga head kontserti olen mõelnud, et jätan meditsiiniõpingud kus seda ja teist ning valin oma elukutseks hoopis muusika. See oleks suurepärane elu!»

Kuid tahtmine meditsiini õppida tuleb siiski alati tagasi. «Laulmine on mu armastus, aga meditsiin kutsub mind. Tunnen, et see on mu kohustus.»

Raske valik – kodakondsus

Veel enne keskkooli lõpetamist seisab Miriamil ees tähtis otsus. Kuni 18-aastaseks saamiseni on tal kaks kodakondsust – nii Eesti kui ka Austria oma. Pärast täisealiseks saamist peab ta aga valima, kumma soovib jätta ja kummast loobub.

Otsus sõltub suuresti sellest, kuhu ta edasi õppima tahab minna. «Kui plaanin Austriasse ülikooli minna, siis oleks kasulikum jätta Austria kodakondsus.»

Miriam räägib, et Austriasse meelitavad teda mitmekesisemad õppimisvõimalused ja paremad tingimused. Samuti arvab ta, et saksakeelne õpe oleks talle rahvusvahelises töös kasulikum.

Kui ma selle peale küsin, kas on üldse midagi, mille pärast ta Eesti kasuks otsustaks, mõtleb Miriam hetke ja vastab: «Kui läheksin Austriasse, alustaksin seal siiski nullist. Kui vaadata näiteks lille või puud – tal on juured maa sees kinni. Kuidas sa murrad lille maa seest? Ta peab pärast seda endale uued juured ju kasvatama…» mõtiskleb ta.

«Mul on Austrias küll sugulased, kuid Eestis on sõbrad, muusikakool, orkester, perekond, kodu. Mu juured on selle maa sees kinni. Kui ma Austriasse koliksin, peaksin kõike otsast peale alustama. Olen selleks veel liiga noor, ma ei taha veel uusi juuri kasvatada.»

Paar aastat on Miriamil otsustamiseks siiski aega. Olenemata selles, millise riigi või kodakondsuse kasuks tema kaalukauss langeb, arvab Miriam, et paikseks ei jää ta niikuinii.
Ta usub, et hakkab tulevikus sageli ja erinevate kohtade vahet edasi-tagasi sõitma. Olgu põhjuseks töö rahvusvahelises organisatsioonis, perekond Eestis või sugulased Austrias.

Miriam Grünberg

•    Miriam räägib oma isaga vene keeles, emaga saksa keeles ja õega eesti keeles; ta vanemad räägivad omavahel inglise keeles.

•    Kuni 18-aastaseks saamiseni on Miriamil nii Eesti kui ka Austria kodakondsus. Pärast täisealiseks saamist peab ta ühest neist loobuma.

•    Miriam õpib Tallinna saksa gümnaasiumi saksakeelses osakonnas, kus suur osa õppetööst toimub saksa keeles. Keskkooli lõpetanuna saavad õpilased nii eesti kui ka saksa stuudiumi lõputunnistuse.

•    Tulevikus soovib Miriam liituda rahvusvahelise organisatsiooniga Doctors Without Borders, mis annab kriisikolletes meditsiinilist ja humanitaarabi.