Marini kolumn: naised, kes joovad liiga palju

Foto: SCANPIX

Mul oli hiljuti töökaaslastega õhtune üritus, mis tähendas, et vabal ajal istus laua taga kümmekond naist, kätsatades põletavatel teemadel. Kollektiiv on meil pigem nooremapoolne, sekka mõned keskealised, perekonnainimesi ja vallalisi pooleks.

Ühel hetkel jõudsime teemaga Eesti meeste kuvandini ja olin päris üllatunud, et kõige valjemini sõnavõtnute silmis on meie vastassugupoole esindajad alkoholi liigtarbijad, kui mitte puhta joodikud. Ei suutnud malbe naeratusega torkamata jätta, et minu mäletamist mööda ei tellinud keegi meistki alkoholivaba kokteili, ja asusin mõnuga meeste mainet kaitsma.

Ma ise joon järjest vähem ning harvem, sest olen superpohmellipidaja ja ei raatsi peojärgsest mahauimerdatud päevast lõivu võtta. Aga olen oh kui palju kordi pidanud mõtlema, et oleks võinud viimased napsid ära jätta. Või siis mõne klaasikese lisaks teha, kui juhtus seiku, mida oleks mugavam mitte mäletada. Kõige metsikumate pidudena kipuvad lõppema sellised üritused, kui argiõhtul sõbrannadega kokku saan, et teha paar klaasi veini. See on nagu kohustuslik viisakas esilehekülg ülirajuks kiskuvale peole.

Ülejoonud naise üks tunnus on raudselt ei-tea-kust väljakaranud suhete korrastamise vajadus. Saadetakse sel hetkel tohutult sisukate ja teravmeelsetena tunduvaid SMSe, puistatakse pehmel keelel pisarsilmi südant ja tehakse kummalisi žeste, mille peale kaine peaga ei tulekski. Mõni tahab nutta, mõni stseene teha ja kakelda.

Meil on sõprusringkonnas üks päris pika abielustaažiga paar, kes tuleb peole alati käsikäes, riietus teineteisega kooskõlas, pilgud nagu värskelt armunutel. Ja alati lõpevad üritused nende jaoks tüliga, kus alkoholist aeglase miimikaga naine süüdistab räusates meest vaheldumisi hoolimatuses, liigses armukadeduses, mühaklikkuses ja üleüldse teenib ka liiga vähe. Tunnike jauramist, naine väsib, hakkab veidi pahagi, siis ronib turvaliselt abikaasale sülle ja lahkuvadki nad pimedasse öösse, et koju kuumalt leppima minna.

Niutsusin hiljuti naerda, kui piinlikkusest tumepunase näoga sõbranna rääkis oma seiklusest pärast üht sünnipäeva. Oli leppinud tuliuue peigmehekandidaadiga kokku, et helistavad peale pidu ja võibolla kohtuvad. Aga nagu ikka, enda arust kõige geniaalsemad mõtted tulevad ikka ju vahetult enne mäluauku. Neiu otsustas üllatuse teha ja ise ukse taha minna, hommikuse piinlikkuse garanteerimiseks püüdis noormehe korteriust oma enese kodu võtmetega avada. Kõikumiseni purjus mimm külg ees ootamatult uksest sisse koperdamas ja «Üllatussshhhh!» puterdamas – kes suudaks nii sarmikale lähenemistaktikale vastu panna…

Oh neid varjatud anded, mis meil, naistel, joogisena kõik avalduvad. Oleme siis maailma parimad flirtijad, ülimalt plastilised tantsulõvid, lauluhääl heliseb nagu lõokesel ja kui võrgutavalt me veel silmi oskame plõksutada. Mitte et napsine mees meelipaitav vaatepilt oleks, aga siiralt ütlen küll, et joogist liigikaaslast talun vaid siis, kui ise promilliga olen.

Meestele on minu silmis omasem selline vaba aja tegevuse kõrvale tipsutamine, näiteks garaažis midagi putitades tuleb ikka üks naps teha, eriti kui naabrimees läbi astub. Pärast trenni on normaalne väike õlu, eks, ja kuidas siis veel muru niita ilma karastava pilsnerita, liiga tüütu. Naised teevad sellised asjad kuidagi sujuvamalt ja kainemalt ära, meenub vaid üksainus sõbranna, kes pesutriikimise kõrvale pitsikese kangemat teeb, seina veinivines pahteldab või kui nõudehunnik kraanikausis tujulangetavalt närvidele käib, siis väike mõtisklus siidri taga ja puhtad nõud on vaid vormistamise küsimus. Suur osa meestest vajab joomiseks tegevust, naised seltskonda.

Ma ei saanud sel üritusel üldse kaua monoloogitseda, muljeltavaldavalt kiirelt visati need sterotüübid liigjoovatest meestest ja kukupaidest naistest kõrvale. Tellisime hoopiski uue ringi Margaritasid, olles õnnelikud, et järgmine päev on vaba ja ei pea varakult ärkama. Mehed panid kodus lapsed ka ilusti tuttu.