31-aastasena esimest korda lumelaua selga? Aga miks ka mitte!

Nii juhtub, kui proovida omal käel lauatamist õppida... Foto: Dagmar Lamp

Minul on erinevate spordialadega sellised lood, et mulle meeldib kõiksugu asju proovida, aga osavaks pole ma veel milleski saanud. Umbes viis aastat tagasi lasin ma endale meeltesegadushoos kinkida lumelaua – nimelt olime me käinud paar korda lauapuhkusel, kuigi sealsed katsed lõppesid liftilt kukkumise ja sellega vastu pead saamisega, lauaga vaat et päriselt ei sõitnudki.

Sellest hoolimata olin ma optimistlik, et minust saab järgmine maailma parim lumelauataja. Siis jäin rasedaks ja lauaoptimism ununes.

Küll aga haarasin ma kahe käega võimalusest uuesti lumelauda proovida, eriti kuna Nõmme Lumepargi vahva treener Liis Needrit oli mingil põhjusel täitsa valmis minusuguse kõrgusekartjast ebagraatsilise olendiga mägesid vallutama minema.

Algajate mäevallutused on kõrvalt vaadates muidugi naljakad, aga ma võin ausalt kinnitada, et vähemalt esimesi kordi laual olemine on piisavalt adrenaliinirikas kogemus ka paarimeetrise kallaku peal. Kuramus, see oli päris adrenaliinirikas ka täiesti lauge maa peal!

Liis aga kinnitas, et tegelikult on kõik hästi ja pole vaja üldse põdeda, kui oledki juba kepsakast teismeeast väljas, armastus oma aina hapramateks muutuvate luude-kontide vastu on ajaga kasvanud ning enam ei kipu hulljulgelt kohe kõrgusi vallutama. Lisaks avastasin ma, et kardan kohutavalt lifti, mis lauaga mäele peaks vedama. Kuigi igatpidi on lihtsam lasta liftil end leebelt mööda mäge ülespoole vedada, tundus see kohutavalt hirmus, sest mõelge! Ma võin ju kukkuda!

Esimene lumelauatund aga taastas mu optimismi. Liis on suurepärane treener, kannatust on talle antud ikka kamaluga ning kuigi ta laseb harjutusi katsetada mulle mugavas tempos (ja ma olin igaks juhuks ekstraaeglane), teab ta täpselt, millisel hetkel ikkagi tagant sundida. Ja ma isegi kukkusin ainult siis, kui kästi (sest kukkumise õppimine on üks esimesi asju, mis tuleb mäel selgeks saada) ning vaid tunni lõpuks prantsatasin suure kauni kaarega lumme, nii et lumelauapükstel rebenes lukk ning nööbid lendasid igas ilmakaares laiali. See on see, kui end natuke lollitades kümne aasta vanustesse lumepükstesse pressid ja loodad, et ju peab.

Kisades lumelauaga sõbraks

Järgmiseks lumelauatunniks valmistudes pidin ma kõigepealt loomulikult uued püksid leidma, õnneks tuli siin appi Matkasport. (Kuidas valida õigeid lumelauapükse, loe siit!) Uued mõnusad lauapüksid andsid kohe sammu uue hoo, nii et ma hetkeks jäin suisa uskuma, et olengi sündinud lumetuhkur, kellele ei suuda ükski mägi vastu astuda.

Teine lumelauatund oli märksa humoorikam ning juba sai kätte ka selle «päristunde» – kui päristundeks lugeda seda, et ma pööraselt kisades Liisi käte külge klammerdudes mööda mäge alla püüdsin «lauatada». Siiski selgus, et trennist on juba olnud miskit kasu (kes oleks võinud arvata, eks!) – kui me jõudsime oma lauatamisega sinna punkti, kus sain juba proovida eelmisel tunnil õpitud manöövreid, läks asi märksa sujuvamalt.

Liisi kinnitusel piisabki algajatele Nõmmel pakutavast paketist, milles on kolm tundi. Nende kolme tunni vältel saab selgeks kõik põhialused ja edasi? Ainult anna lauale takka ja harjuta! Ühest hooajast aktiivsemast mäekülastusest piisab, et asi juba üsna hästi selgeks saada, samuti ei ole asjal vanusepiirangut. Nii et kes murdmaad nühkida ei viitsi, kellele mäesuusad tunduvad natuke liiga ebastabiilsed ja samas mägede poole ikka kisub, siis miks mitte – võtke paar tundi, et põhialused omandada, nalja saab nabani ning lumelauast saab peagi teie sõber!

Ära unusta vaadata ka videolugu sellest, kuidas möödusid mu esimesed tunnid! Videot näeb siit.