Kas naised on meestega võrdselt vägivaldsed?

Foto: SCANPIX

Merle Paats kirjutab Eesti statistika 2010. aasta kolmandas kvartalikirjas paarisuhtevägivallaga seotud müütidest. Esimesena võtab ta vaatluse alla müüdi, mille kohaselt on mehed ja naised võrdselt vägivaldsed, kuid naised on lihtsalt need, kes ohvrina sellest räägivad.
 

Aastaid vägivallatsejate teraapiaga tegelenud L. Bancroft (2002) on välja toonud ühe sagedasema vägivallaga kaasneva müüdi: vägivaldseid naisi ja mehi on ühepalju.

Tõsi on, et suurem osa paarisuhtevägivalla teooriatest on keskendunud naiste vastu suunatud vägivalla käsitlemisele. Ent eelkõige on selle põhjus naiste sagedasem langemine vägivalla ohvriks ja seda ka paarisuhtes: nii ametkondlik statistika kui ka uuringud Eestis ja mujal maailmas on näidanud, et 8–9 korral kümnest on paarisuhtevägivalla ohver naine.

Sotsioloog M. Johnson (2008) on aastaid uurinud paarisuhtevägivalda ja toonud välja selle tüübid ja leviku soo järgi. Enamasti esineb paarisuhtes situatsioonivägivalda, mille on põhjustanud ootamatud konfliktid ning sellist vägivalda kasutavad naised ja mehed võrdselt.

Kuid mehed kasutavad paarisuhtes enamasti terrorit, st vägivallatseja püüab saavutada kontrolli, kasutades nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda. Naised kasutavad enamasti vägivaldset vastuhakku, st kasutavad vägivalda enesekaitseks või kättemaksuks.

Lähtuvalt Johnsonist üritab suur osa naisi varem või hiljem mehe kontrollivale vägivallale vastu hakata.

2009. aasta uuringu järgi on mehed ja naised vägivallaga paarisuhtes võrdselt kokku puutunud. Kuivõrd paarisuhtes on kaks poolt, siis vägivalla esinemise puhul on loomulikult mõlemad pooled sellega ka kokku puutunud.

Vaimset vägivalda on 2009. aasta uuringu järgi viimase aasta jooksul kogenud 8 protsenti meestest ja 7 protsenti naistest, kuid seda on mitu korda kogenud 72 protsenti naistest ja vaid pool meestest.

Kolmandikule mitu korda vaimset vägivalda kogenud naistest on partner ähvardanud ka füüsiliselt haiget teha.

Viimase aasta jooksul on paarisuhtes olevatest inimestest füüsilise vägivallaga kokku puutunud 5 protsenti meestest ja 4 protsenti naistest, sealjuures koges suurem osa meestest ja väiksem osa naistest kergemat füüsilist vägivalda.

Kui vägivald paarisuhtes juba aset leiab, siis mehed kogevad enamasti esemega loopimist või löömist, naised seevastu raskemat vägivalda: peksmist, kägistamist, relvaga ründamist, seksuaalset vägivalda vms.

Kogu elu jooksul füüsilist vägivalda kogenud meestest sai vaid 6 protsenti tunda peksmist või kägistamist, kuid naiste hulgas on seda kogenuid mitu korda rohkem: 32 protsenti.

Seega on tõenäoliselt suur osa meeste kogetud füüsilisest vägivallast paarisuhtes naisepoolne enesekaitse või ka kättemaks — ehk lähtudes Johnsoni väljatoodud määratlusest, vägivaldne vastuhakk.

Et meestele langeb paarisuhtes osaks pigem kergem ja naistele raskem vägivald, on ka füüsilise vägivalla tagajärjel saadud vigastused meestel ja naistel erinevad. Nendest meestest, kes viimase viie aasta jooksul on kogenud füüsilist vägivalda paarisuhtes, ei saanud viimase juhtumi ajal 80 protsenti mingeid füüsilisi vigastusi. Seevastu vaid pool naistest pääses vigastusteta.

Sageli tuuakse põhjuseks, miks naiste vägivald meeste vastu jääb märkamata, et mehed häbenevad ohvriks langemisest rääkida. Palin-Davies (2006) on välja toonud, et paarisuhtevägivalda põhjustavad nii mehed kui ka naised, kuid mehed annavad nende vastu suunatud vägivallast harvemini teada ega määratle end sagedasti ohvritena.

Tuginedes oma pikaajalisele kogemusele töös vägivallatsejatega, juhib L. Bancroft (2002) tähelepanu asjaolule, et ka naine tunneb end alandatuna, rääkides teda tabanud vägivallast, ja soovib säilitada oma eneseväärikust samamoodi nagu mees.

2009. aasta uuringu andmetel on naiste seas enam paarisuhtevägivallaga kokkupuutunuid ja viimasest sellisest juhtumist kellelegi rääkinuid: viimati toimunust rääkis 77 protsenti naistest ja 37 protsenti meestest.

Pool naistest koges viimase juhtumi ajal raskemat füüsilist vägivalda (peksmist, kägistamist, relvaga rünnakut vms) ja neljandik neist ei rääkinud sellest juhtumist kellelegi.

Meeste puhul oli viimase juhtumi ajal raske füüsilise vägivallaga kokkupuutunute hulk nii väike, et neid tulemusi ei ole võimalik valikuuringuga analüüsida. Kui analüüsida mitterääkimise põhjuseid üldiselt, siis viimasest vägivallajuhtumist ei rääkinud peaaegu pool meestest ja vähem kui viiendik naistest, sest ei pidanud juhtunut oluliseks ning peaaegu iga kümnes naine, sest tundis juhtunu pärast häbi. Meeste hulgas oli häbi pärast mitterääkinuid nii vähe, et need andmed on avaldamiseks mitteusaldusväärsed.

Naised ja mehed tunnistavad võrdselt kokkupuudet paarisuhtevägivallaga, kuid naistele osaks saanud vägivald on sageli raskem ja tagajärjed rängemad. Tegelikult ei saa suur osa meestest paarisuhtevägivalla tagajärjel üldse füüsilisi vigastusi.

On tõsi, et naised on meestest altimad vägivallakogemust kellegagi jagama, kuid mitte alati. Kui mees ei räägi kogetud vägivallast paarisuhtes, sest ta ei pea juhtunut piisavalt oluliseks, siis naistel on samavõrd oluline põhjus hirm ja süütunne. Seega toetavad uuringu tulemused L. Bancrofti (2002) järeldust: kui häbi takistaks inimesi rääkimast, siis ei räägiks oma ohvriksolemisest keegi.