Ja teistpidi – kui paljud mehed päriselt ka tunnustavad oma naisi kodu ja lastega seotud tegemiste eest? Normaalne naine ja ema peabki kodus müttama, lastega hästi toime tulema – seda arvatakse palju. Ka paljudel naistel on emaks ja heaks perenaiseks olemise eest häid sõnu imelik vastu võtta, sest tulebki ju olla hea ja hooliv ema, kodus asju korraldada. See on ju normaalne.
Nii saavadki hästi ütlemise juures takistuseks meie enda standardid ja ettekujutused normaalsest käitumisest. Vanematel, kes ise on koolis viielised olnud ja aina eeskujuliku käitumisega silma paistnud, on väga raske kiita püsimatu iseloomuga ja «kolmedele» pingutavat järeltulijat. Aga edenemist kiita tuleb ometi. Teinekord jälle ei ütle vanemad sõnagi paha, aga lapsel endal on väga kõrged sihid – ja nendest vähema saavutamine tundub totaalse läbikukkumisena.
Normaalse eest ei pea kiitma?
Tegelikult võiks aeg-ajalt mõelda, kas ehk me ei pea liiga paljusid häid asju normaalseks, iseenesestmõistetavaks – enda ja teiste juures. Normaalse eest ei pea kiitma ja nii me jäämegi ootama seda erilist, silmapaistvat tegu. Pole eales rahul teistega ja endaga, samas on kuskil ikka alles igatsus tähelepanu ja tunnustuse järele. Ja kiitust küsida, ka lähedastelt – palun ütle mulle hästi, mul on seda praegu väga vaja – on paljudele ju väga raske. Sellisele küsimisele võib olla raske ka reageerida, sest tundub kunstlik.
Et heade sõnade ütlemine ja nende kuulmine lihtsamalt läheks, siis võiks aga juba lapsest peale hakata hea tähelepanemist ja ütlemist treenima. Ikka selleks, et kiitmise muskel parajalt tugev, õigel hetkel töökorras ja mitte krambis ei oleks.
Aga nüüd peale selle loo lugemist – mõelge hetkeks inimestele enda ümber, leidke neis midagi toredat ja minge öelge seda neile. Uskuge, nad ei hammusta.