Meile kirjutas lugeja, kes sai inspiratsiooni meie artiklist «Tali käes, tülid majas».
Lugeja: kui vaid kevadeni vastu peaks ...
18. jaanuar 2016, 13:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lugu talvetülidest pani äratundmisest muigama, samas pole siin midagi naljakat. Ka mina tunnen, et talv on raske aastaaeg.
Millegipärast tunnetan seda aasta aastalt üha rohkem. Kui veel paks lumi ka maas on, siis on tunne, et kogu see lumeraskus pole mitte maa peal, vaid minu õlgadel. Veider, kas pole?
Usun, et külmast rohkem mõjutab pimedus. Olen väga valguselembeline ja töö juures kisun kardinad eest ka siis, kui päike paistab silma! (Irooniana on päevitamine mulle keelatud). Valgus annab mulle elujõu.
Kindlasti on oma osa talveraskusest ka pidev ebamugavus. Käin palju jalgsi ning riietekoorma all lumes sumpamine on ikka väsitav küll. Pikki talveõhtuid sisustan alati tegevusega, aga miskit jääb ikka puudu. Igatsen kevadet, muru, rohelust, ujumist ...
Ma pole tõesti suurem asi päikesejänku. Võtan elu liiga tõsiselt. Nii on tõesti selge see, et ka lähedastega võivad tülid kergemini tekkida. Kui terve pere peab pikalt koos korteris istuma, on teineteisele närvidele käia ülilihtne.
Ma julgen arvata, et vanasti, kui elati mitu põlve ühe katuse all, oli päästjaks just see, et elati maal ja sai minna õue, kus oli võimalik omaette olla. Aga kuhu korteris elav linnainimene ikka talvel läheb?
Üks asi, mida praegu katsetan, on valgusteraapia. Vara veel öelda, kuidas mõjub. Nii ootangi talve lõppu ja ohkan nagu vanainimene, et «peaks no kevadeni vastu.» Saan nüüd hästi aru, mida sellega mõeldakse.