Naiste kriisikodu juhataja: tavaliselt ohver kardab, et ei saa üksi hakkama

Foto: SCANPIX

Täna, 25. novembril tähistatakse ülemaailmselt naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeva. Tallinna naiste kriisikodu juhataja Inga Mikiver tõdes Naine.postimees.ee'le antud intervjuus, et perevägivalla ohvrit hoiavad mehe juures tavaliselt majanduslikud põhjused - teisisõnu hirm, et üksi ei saa hakkama.

Kes on need naised, kes pöörduvad kriisikodu poole oma muredega? Kas nad kuidagi eristuvad ka sotsiaalsete tunnuste poolest?

Need naised, kes meie juurde jõuavad, on sellised, keda te võite iga päev enda kõrval näha, võib-olla kõrvalkabinetis, võib-olla kaupluses jne. Meie juurde satuvad need naised, kes otsivad ise väljapääsu.

Meie juurde ei jõua need naised, keda näidatakse politseikroonikas – tüüpiliselt on seal kõrval ärajoonud näoga ja tätoveeritud, maikas mees, kes on selle naise suhtes vägivaldne olnud. Kuna me ei tegele asotsiaalseid eluviise harrastavate inimestega. Lisaks peavad naised ise meie juurde pöörduma, aga väga paljudes peredes, kus on kergelt selliseid asotsiaalseid eluviise, naine ei otsigi abi, ta ei pöördugi kuhugi.

Tihti kannatatakse niisama ega võeta midagi ette. Kuidas teile tundub, kas naised oskavad ja julgevad üldse teie poole pöörduda?

Ma arvan, et need, kes varjupaikade poole üldse pöörduvad, on jäämäe tipu osa. Suur enamus ei pöördu. Üldiselt on need majanduslikud põhjused, mis hoiavad naist mehe küljes kinni. Naistel on hirm, kas nad saavad üksi hakkama.

Meie poole pöördumine vähenes eelmisel aastal, kui masu tuli, kuigi oleks võinud arvata, et võib-olla perekonnas muutuvad olukorrad närvilisemaks ja naiste vool [meile] suureneb. Siiski on nii, et peres võib rahapuudus olla ja mõlemad kaotada töö, aga kui ikka mees pole vägivaldne, siis ega ta selle pärast hakka kodus rusikatega vehkima.

Väikestes kohtades häbenetakse pereprobleemide ilmsiks tulemist ega julgeta võib-olla kodulähedasse varjupaika pöörduda. Kas need naised pöörduvad siis näiteks Tallinna naiste kriisikodu poole?

Pöördutakse üle Eesti, ka Saaremaalt ja Ida-Virumaalt, kuigi seal on varjupaik olemas. Just sel põhjusel, et tegemist on väiksemate kohtadega ja kardetakse, et info läheb liikvele. Me nõustame psühholoogiliselt ka üle Eesti inimesi, varjupaiga andmisega on keerulisem, sest lastel on koolid ja naistel töö, need probleemsed olukorrad tuleb lahendada siis ikkagi kohalikul tasandil.

Milline on esimene kontakt teie poole pöörduva naisega?

Esimene kontakt on selline, kus mina nõustajana üritan analüüsida, mida naine vajab. Tihtipeale tuleb ta ja ütleb, et tal on vaja juriidilist abi, aga vestluse käigus selgub, et tal on vaja siiski psühholoogilist abi. Selleks, et hakata juriidiliselt oma asju ajama, on vaja kindlat moraalset pinda, et ta on täiesti kindel neis asjus, mida ta tahab teha.

Füüsiliste tagajärgedega konfliktid kipuvad üles kerkima vastu ööd, ent varjupaika eelmisest aastast enam võimaluste puudumiste tõttu öösel tulla ei saa. Mida sel juhul abi vajav naine peaks tegema?

Pärast kella kümmet meie telefon enam ei vasta. Need naised, kellel tõesti võivad olla sellised juhtumid ja aimavad seda vahest ettegi, et peavad öösel kodust lahkuma, peaksid mõtlema, kuhu nad saavad minna, kas tuttava juurde või kusagile hostelisse üheks ööks. Järgmisel hommikul tuleks siis juba meie juurde tulla.

Kas varjupaik peaks öö läbi lahti olema?

Kahtlemata peab varjupaik öö läbi lahti olema, eriti Tallinna oma, siin on ikkagi 40 protsenti Eesti rahvastikust koos, Tallinnas ja selle ümber, selline koht peaks kindlasti olema lahti.

Enamikus Euroopa riikides kaitsevad naisi pere- ja lähisuhtevägivalla eest eraldi seadused. Kuidas Eestis teemaga tegeletakse?

Kahtlemata on Euroopas perevägivallale pööratud väga suurt tähelepanu. Ja me ei räägigi üldse sellistest riikidest nagu Põhjamaad või Inglismaa,  25-30-aastane vahe. Seal on väga suured sotsiaalsed tagatised naistele ja nad saavad sotsiaalabi, et tulla välja oma vägivalla olukorrast. Kõige kurvem on, kui vaadata selliseid riike nagu Poola ja Sloveenia, kus on ka asi tunduvalt rohkem arenenud kui meil.

Näiteks, kui 2008. aastal käisin ma Poolas konverentsil, mille organiseerisid nende sotsiaalministeerium koos siseministeeriumiga ja kus käsitleti Poola kümneaastast kogemust perevägivalla vastu võitlemisel, siis kahjuks Eestis ei ole sotsiaalministeeriumil või justiitsministeeriumil midagi öelda, kuna midagi pole tehtud.

Eelmisel aastal pidasime täpselt samal teemal konverentsi, kus me tõime välja need punktid, mida Euroopa Liit on aastate jooksul Eesti riigile soovituslikult kirjutanud ja mida Eesti riik on ignoreerinud. See info on olemas ka meie kodulehel www.naisteabi.ee.

Me tahame lihtsalt riigi tähelepanu sellele teemale pöörata, on aeg hakata naistele sel teemal mõtlema ja võtta riigipoliitikaks naistevastane vägivald, mitte seda eitada. Ma leian, et eesotsas peaks käima preventatiivne töö, meie oleme hetkel tagajärgede likvideerijad. Kui varjupaigad on enamikus riikides MTÜ-d ja naiste initsiatiivil loodud ning riik rahastab, siis vägivalla ennetuskavad, sealhulgas naistevastase vägivalla ennetus on neil riiklikul tasandil.

Milline peaks olema ennetustöö, kuidas õppida ära tundma esimesi ohumärke?

Me oleme oma tegevuse alustamisest alates rääkinud, et perevägivalla ja peresuhete probleemid peavad olema käsitletud algklassides. Inimõiguste tundides peaks õpetatama ka õiget suhtlemist ja õiget peremudelit. Paljudes peredes on lapsed, kes ei olegi kunagi näinud õiget suhtlemist, nende arusaam tugineb vaid oma kodu vägivaldsel suhtumisel. Kust ta siis võtab üldse teadmised, milline pere veel võiks olla?

Perevägivalla all võivad kannatada ka mehed, ent eraldi varjupaikasid meestele ju ei ole. Mida te soovitate meestele, kel on perevägivallaga probleeme?

Loomulikult on ka meestevastast vägivalda, aga arvestades, et mehed on siiski füüsiliselt tugevamad, on meestevastane vägivald rohkem vaimne. Aga vaimne vägivald võib olla ka väga tugev. Ma usun, et on hulgaliselt mehi, kes vajavad nõustamist, võib-olla nad ei pea lihtsalt kodust ära jooksma, et naine peksab, aga nõustamist vajavad kindlasti,

Meie nõustamiskeskus Ava Silmad (www.avasilmad.eu) võtab psühholoogilisele nõustamisele vastu ka mehi ja meil on ka üks meesnõustaja olemas, lisaks kolm naisnõustajat, kes on samamoodi tegelenud ka meeste nõustamisega. On valida nelja inimese vahel, kelle nõustamisele saab eelregistreerimisega tulla.

Juriidilist nõustamist meil rahapuudusel kahjuks ei ole, seda on vähesel määral vaid lähenemiskeelu osas. Aga psühholoogilist nõustamist kindlasti saab ja ei see ei ole sugugi häbiasi. Mujal maailmas on see väga levinud.

Kuidas julgustate ühendust võtma naisi, kes on tunda saanud esimesi vägivallamärke, aga ei ole erinevatel põhjustel siiani midagi ette võtnud?

Mina annaksin nõu küll, et kui ta tunneb, et tema suhtes on oldud vägivaldne, on see siis füüsiline vägivald või vaimne vägivald, mõnitamine ja tänitamine, siis ta võiks kohe pöörduda alguses konsultatsiooniks.

Me koostame ka naiste gruppe, kes teineteisele annavad jõudu ja kus kõigil on ühesugused probleemid. Ma pean grupi energiat väga tugevaks energiaks – siis inimene tunneb, et ta ei ole üksi.

Vägivaldsetele meestele on iseloomulik ka see, et nad on ära likvideerinud naise tutvusringkonna, naisel ei ole enam sõbrannasid, ta ei olle tohtinud läbi käia oma sugulastega ja naine tunneb end üksi. Mees likvideerib ära naise võrgustiku, kes võiks teda toetada, ja siis on naine täielikult tema käpa all. Keskus aitab naisel enda mina üles leida ja natuke kergitada eneseväärikust.

Sel neljapäeval, 25. novembril tähistatakse ülemaailmset naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeva. Sellega seoses tutvustab Naine.postimees.ee sel nädalal lugejatele erinevaid naistevastase vägivalla ilminguid nii võõrsil kui ka kodumaal.

Toeta Tallinna naiste kriisikodu SMS-iga, mille maksumus on 26 krooni! Saada sõnum kujul Naisteabi Sinu Nimi ja osaled ka kampaania toetusauhindade loosimisel.