Vanaemad pingutavad rohkem, sest nad on teisel kohal. Lapsed armastavad oma ema ja isa enamasti ka siis, kui neid koheldakse kodus halvasti. Nende heaolu sõltub vanematest liiga palju, et suhtuda neisse hoolimatult. Paradoksaalselt on oma vanematesse veelgi rohkem kiindunud need lapsed, kelle vanemad neid emotsionaalselt, füüsiliselt või isegi seksuaalselt väärkohtlevad. Lastel ei jäägi muud üle kui vanematest kümne küünega kinni hoida, sest nad peavad end iga hinna eest kodus turvaliselt tundma.
Kontrastselt ei ole lapsed oma vanavanematest nii suures sõltuvuses, mistõttu pole suhted nendega ka väga kriitilise tähtsusega. Seetõttu ei tule laste kiindumus memmele ja taadile iseenesestmõistetavalt, nad peavad selle välja teenima. See selgitabki, miks vanavanemad - ja eriti vanaemad - pingutavad laste tähelepanu nimel naba paigast. Nad liialdavad kingitustega, kokkavad maitsvaid hõrgutisi, viivad lapsi lõbusatesse kohtadesse ja poputavad neid igal muul võimalikul moel.
Pahatihti peavad lapsevanemad paika panema karmimad reeglid, et vanavanemad lapsi oma hellitustega ära ei rikuks. Lisaks võib noortele vanematele põhjustada tuska fakt, et nemad lastena ei saanud nii palju positiivset tähelepanu ja hellusi, kui saavad nüüd nende oma lapsed.
Võimalus teha seekord paremini. Vanemaks saades võivad lapsevanemad oma elu üle järele mõeldes avastada, et nad on teinud kasvatuses palju vigu. Ka lapsed ise võivad täiskasvanuks saades olla oma vanemate suhtes kriitilisemad ning neid vigu ette heita.
Muidugi tahavad vanavanemad - ja taaskord eriti vanaemad - laste kasvatamisel tehtud vigu korvata, olles tähelepanelikumad, armastavamad ja hoolivamad oma lastealaste suhtes. Kuna nüüd on nad kannatlikumad, kaastundlikumad ja elutargad, on neil võimalus pakkuda lastele seda, milleks nad noorte vanematena ehk isegi võimelised ei olnud.
Kahtlemata saavad lapsed sellest kõigest ainult kasu ja nad on oma vanavanemate tingimusteta armastuse üle väga tänulikud.