Kunagine Saigon, mis nimetati Ho Chi Minhiks pärast seda, kui kommunistid 1975. aastal Lõuna-Vietnami hõivasid, on oma üheksa miljoni elanikuga riigi suurim linn. Sinna on koondunud kogu ärielu kõrghoonete ja luksuslike hotellide-kaubamajadega ning igal sammul on tunda Aasia suurlinnale omast vaibi.
Ajalooliselt ameerika- ja üldse läänemeelsem Saigon armastab turiste, inimesed on külalislahked ja sõbralikud. Seal näeb prantslaste suursugust koloniaalarhitektuuri – peapostkontor on üks vaatamisväärsustest, saab nautida vürtsikat tänavatoitu ja ilmtingimata võiks ette võtta külaskäigu värvikale ööturule. Samuti tasub läbi astuda mõnest töökojast, kus sünnivad kohalikus lakitehnikas maalid ja puitnõud.
Et eurooplased teavad Vietnami sõjast siiani küllalt vähe, soovitab Sven Lõokene käia Ho Chi Minhi sõjakuritegude muuseumis – «See on muljet avaldav.» Poolest päevast piisab, et saada üksikasjalik pilt sõjakoledustest, muu hulgas ameeriklaste keemiarelva katsetuste tagajärgedest ja džungli napalmiga laushävitamisest. Linnast väljas asub üle 200kilomeetrine Cu Chi maa-aluste tunnelite võrgustik, kus partisanid sõdisid nii prantslaste kui ka ameeriklaste vastu.
Seal kandis olles võiks ette võtta retke Mekongi deltasse, kus näeb ehedat vana Vietnami ujuvturgude, torntemplite ja riisipõldudest ümbritsetud külakestega. Kruiisida saab nii lihtsamate kui ka luksuslikumate jõelaevadega. Tõeliselt rahuliku rannapuhkuse idülli otsijaile võiks sobida turistihulkadest veel vallutamata Vietnami suurim, Phu Guoci saar. Pealegi on seal 30 soojakraadi alati garanteeritud.