Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Viis mäesuusahirmu ja kuidas neid ületada!

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Heili Klandorf
Copy

«Tule koos meiega Alpidesse suusatama!» nurub sõbranna, kes on juba aastaid talvemõnusid tõelistes mägedes nautinud. Mõte kaunitest vaadetest ja kihutamisest päikesepaistelistel nõlvadel ahvatleb – aga kuidas seljatada hirmud, mis reisiotsuse langetamist takistavad?

Ennekõike kahtlen, kas olen suusamäele suundumiseks ikka piisavalt heas vormis. Germalo Reiside projektijuht, juba aastaid suusareise korraldanud Monika Kirss leiab, et see hirm on küll alusetu. «Mäesuusatamine pole mingi ekstreemsport,» kinnitab ta. «See, kui palju sa ennast mäel füüsiliselt koormad, sõltub ainult sinust endast. Mäesuusatamist harrastavad ju igas vanuses ja vormis inimesed lastest vanuriteni.»

Monika, millest peaksin alustama, kui pole kunagi suusareisil käinud, aga nüüd korraga tahaks minna?

Kui ilm vähegi lubab, tasuks esimene mäesuusakatsetus teha Eestis, näiteks Kuutsemäel või Kiviõli tuhamäel. Kui aga kodumaal proovida ei saa, tuleb valida koht kusagil kaugemal. Osa inimesi leiab, et Skandinaavias on justkui turvalisem ja kodusem. Samas ei tasu unustada, et seal kandis on päevad nagu meilgi lühikesed ja pimedapoolsed ning miinuskraadid üsna krõbedad.

Täiuslikuma suusakogemuse nimel soovitan minna Alpidesse. Kuiv kliima, mis laseb mõnusalt hingata, ja kohati kuni kakskümmend soojakraadi annavad elamuse, mida jääd hiljem taga igatsema. Pildid T-särkides suusatajatest pole mingi nali!

Oletame, et otsustangi Alpide kasuks – aga mille järgi valida suusakeskust?

Algajatele sobib suusakeskus, mis asub Alpide äärealadel, madalamal metsade vahel, kus mäed on laugemad. Tegelikult on igas keskuses algajatele mõeldud õppenõlvad ja imeilusaid vaateid leidub samuti kõikjal.

Majutuskohta valides tasub vaadata, et suusalift ei jääks liiga kaugele, et sinna saaks mõnusalt jalutada.

Aga mul ei ole varustust, kohe mitte mingisugust!

See on ju arusaadav, kui sa pole kunagi suusatanud. Kõik on millestki alustanud! (Naerab.) Riided peavad muidugi endal kaasas olema, aga õnneks on Eestis väga hea valik. Suusariided on teibitud õmblustega ja jope alla peaks mahtuma veel kaks kihti – üks tihedasti naha vastas ja teine, fliisi tüüpi, selle peal. Vastavalt ilmale nende kihtidega siis mängitakse. Mõnikord pannakse jope alla ainult T-särk.

Kiivreid, saapaid, suuski jm saab kohapeal laenutada. Kui otsustad  laenatud asjad Eestist kaasa võtta, peaksid neid enne reisi proovima. Kindlasti ei tasu osta poest varustust, mida siis esimest korda alles reisil kasutad. Kohapeal laenutades saad ebasobiva suusasaapa välja vahetada.

Ma ei oska üldse suuskadega sõita!

Sellest pole midagi. Mõni Eesti reisikorraldaja annab alati suusainstruktori kaasa, teised mõnikord – reisi kavandades tasub seda alati uurida. Suusainstruktor tegeleb esimestel päevadel õppenõlvadel algajatega ja nädala teisel poolel kõrgematel ja keerulisematel mägedel edasijõudnutega. Esimesed sammud saab algaja igal juhul selgeks.

Kohapeal on võimalik liituda suusakooliga, mida soovitan kindlasti lastele, samuti saab võtta kuurordi eraõpetaja.

Mul on suur hirm mägedesse viivate suusatõstukite ees, filmides kukub tihtipeale keegi sealt alla ...

Jah, eriti katastroofifilmides, kus miskipärast armastatakse kasutada 1970ndatest pärit krigisevaid ja logisevaid tõstukeid. (Naerab.)

Tegelikult on need loperdavad ja laperdavad tooltõstukid ammu asendatud uute, sujuvalt liikuvate kiirete tõstukitega, millel mugavad jalatoed, pehmendusega istmed ja mõnikord lausa istmesoojendused. Levinud on ka kupliga tooltõstukid, kus saab tuulise ja sajuse ilma puhul kupli mugavaks varjuks peale tõmmata. Sellistelt toolidelt allakukkumiseks peaks ikka tõsist vaeva nägema.

Enamik tõstukitest mägedes ongi tooltõstukid, nende eelis on muidugi see, et suuski ei pea jalast ära võtma.

Mäele viivad ka erineva suurusega kinnised gondlid, alates väiksematest, mis mahutavad 6–8 inimest, kuni päris suurteni, kuhu mahub mõnikord korraga isegi 150 inimest. Osas suusakeskustes saab mäele ka rongiga. Nii gondlis kui ka rongis tuleb muidugi suusad alt võtta, kuid mäele viivad nad kiirelt ja mugavalt.

Kui kellelgi peaks mäel nii suur hirm peale tulema, et ta ei julge alla suusatada, saab sellesama gondli või rongiga tagasi.

Vähesema kogemusega sõitjad peaksid kindlasti enne tõstuki peale istumist rajakaardilt aru saama, millisele rajale see viib, sest muidu võib ennast leida ebamugavalt raskest olukorrast. Algajal soovitan kindlasti alustada õppenõlvast, kus saab harjutada kõigepealt pidurdama, siis libisema ja pöörama. Olenevalt inimesest läheb seal kas pool kuni paar päeva, kuid pikematele radadele minekuks on see vajalik.

Alati leidub hulle kihutajaid, kes algajatele hirmutavalt mõjuvad.

Mägi on täis kohalikke instruktoreid, kellel on voli korda pidada sinnamaani välja, et võivad huligaanitsejalt tõstukipileti ära võtta. Üldiselt tulevad inimesed ikka nautima ja mõnusalt aega veetma, keegi ju ei taha teisele haiget teha või ise haiget saada.

Mäel, nagu tänavaliikluseski, kehtib reegel, et taganttulija vastutab, aga see ei tähenda, et ei juhtuks tagant sissesõite, nagu tänaval autodegagi. Kui peaks midagi juhtuma, siis abi tuleb väga kiiresti. Tavaliselt on mõni möödasõitja juba abi kutsunud. Rajakaardil on suurelt kirjas telefoninumber, kuhu sel juhul helistada.

Kui ma tahaks perega suusareisile kaasa minna, aga suusatamisest veel ei hooli, kas mul on seal siis midagi teha?

Enamasti on keskustes olemas nn jalakäija-pilet või ühe sõidukorra pilet. Gondel viib su kasvõi kõige kõrgemasse jaama, kus saad päeva veeta kauneid vaateid nautides ja eri tasanditel asuvates hubastes restoranides, kamina ääres või päikesepaistel terrassil lamamistoolis raamatut lugedes.

Leidub ka selliseid keskusi, kus saab jalgsi tõstukeid kasutades mäele tiiru peale teha. On eraldi jalakäijakaardid ja -tõstukid. Aga olen kindel, et mõne päevaga tekib ikkagi soov suusad alla panna.

Olen kuulnud, et after-ski’d puhvetites on väga lustakad.

Tõsi, minagi olen viimaste aastate klubitamised ja pubitamised pidanud nendes puhvetites. Inimesed on päevaelamustest vaimustunud ja tahavad oma tundeid teistega jagada, jututeema võõraga on varnast võtta ja nii need uued tutvused ja kontaktid sünnivad. Tean nii mõndagi, kes on just suusareisilt oma ellu armastuse leidnud.

Mis maksab?

•          Reisipaketi hind sisaldab lennupiletit sihtkohta ja tagasi, transfeeri lennujaamast hotelli ja tagasi, majutust. Hinda mõjutabki kõige rohkem majutuse tase, kas see sisaldab söögikordi jms. Igal reisil on kaasas saatja, kelle roll reisil on sõltuvalt reisikorraldajast erinev – uuri seda enne reisipaketi ostu!

•          Standardpakett ehk kuuepäevane mäepilet maksab 220–300 eurot. Leidub keskusi, kus algajate nõlvad on tasuta. Kui suusatamine selge, võib osta päevapileti. Mõned kuurordid on jagatud odavamateks  ja kallimateks tsoonideks.

•          Kuuepäevane kohaliku suusakooli hind võrdub enamasti mäepileti hinnaga ja see tuleb mäepiletile juurde maksta.

•          Kui rühmareisil on kaasas suusainstruktor, siis tema teenused on juba paketihinna sees.

•          Kohapealt võetud erainstruktori tunnihind jääb 100 euro ligi. Terve päeva hind võrdub enamasti mäepileti hinnaga ja see tuleb mäepiletile juurde maksta.

Allikas: Germalo Reisid

Tagasi üles