/nginx/o/2010/11/24/472312t1h494a.jpg)
Eestlannast Karin, kes aastate eest koduvägivalda koges, leidis sündmustele tagasi vaadates, et füüsilisest vägivallast hullem on vaimne terror, kuid peksmine pole õigustatud ka sügava armastuse puhul.
Tagasivaade koduvägivallale: sinikatest enam meenuvad karmid sõnad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siinkohal avaldame koduvägivalda kogenud naise nägemuse juhtunust, kes oli tänaseks valmis läbielatust rääkima. Asjaosaliste huvides on intervjueeritava nimi muudetud. Samuti pole toodud välja sündmuste üksikasju, mis ei muuda fakti, et perevägivalla osaliseks sattus meie kaaskodanik.
Mõeldes tagasi vägivaldsele partnerlussuhtele, tõdes Karin, et sündmuste käigus ei saa süüdistada vaid meespoolt: «Naised ei ole nõrgemad, vaid tihti provotseerivad just nemad ja ma võin nüüd öelda, et kui ma oleksin õigel ajal suu kinni hoidnud, siis poleks pooltel kordadel konflikt nii suureks paisunud.»
«Mehed, kes on aetud naise poolt viimase piirini, ei oska muud teha, kui lahendada olukord meeste moodi – kakeldes,» on naine järeldusele jõudnud.
Samas ei saa Karini sõnul õigustada peksmist – see pole lahendus: «Olen kogu hingest vägivalla vastane, aga nüüd, aastaid hiljem, pole mul meeles need sinikad, kaklused või politseis käik, vaid need rõvedad sõnad, millega ta mind tavaliselt üle puistas, kui kaklesime.»
Vastust, miks naine jäi aastateks suhtesse vägivaldse mehega, ta anda ei oska, kuid seostab paljudele mõistmatut olukorda suurte tunnetega: «Kui armastad kedagi nii palju, et seda ei oska kirjeldadagi, siis käid silmaklappidega. Sa idealiseerid inimest ja tihti alles, kui oled suhtest väljas, märkad, kui vale see oli.»
Karin peab häirivaks osa inimeste suhtumist koduvägivalda, kes teemat seltskonnas arutades kinnitavad, et lahkuksid kaaslase juurest pärast esimest tõukamist, kuigi enda paarisuhtes vaimset vägivalda esineb. «Väga paljud, kes mulle on nii öelnud, on sellistes suhetes, kus pärast paari jooki terve seltskonna ees oma musta pesu pesevad või siis sellised, kes kutsuvad üksteist tavaliselt mitte just kõige ilusamate eestikeelsete sõnadega.»
Samas ei näe naine mõtet vaielda inimestega, kes tõdevad partneri halba käitumist alles suhte lõppedes, nagu tema endagi puhul paraku juhtus. Karini sõnul ei kehti taoline käitumismuster siiski alati: «Kõigil on oma taluvuse piir ja järelikult olin mina suuteline taluma ebanormaalselt palju enne, kui sain aru, et armastan ennast rohkem kui teda.»
Koduvägivalla läbielanu sõnul on füüsilisest vägivallast märkimisväärselt rängem vaimne ahistamine. Mõlemat kogenuna on naine tänaseks endale lubaduse andnud: «Ma valin hoolikamalt, keda armastada ja loodetavasti olen õppinud nii palju, et ei lase ennast niiviisi enam kunagi alandada.»
Hetkel on naine juhtunust hoolimata suhtes sama mehega, kes temaga kunagi vägivaldselt käitus. Uuel korral pole partner tema vastu kätt tõstnud.
Kommenteeris kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Harri Küünarpuu.
Harri Küünarpuu sõnul on Karin oma tagasivaates toonasele elule jõudnud üsna samasugusele järeldusele suhete toimimise kohta, nagu enamik pereterapeute - suhted on vastastikused ja ühe poole käitumine toob esile teise inimese käitumise esimese suhtes.
«Kus algus, kus lõpp ja kellest asi alguse saab, jääb alati segaseks ega ole ka nähtuse enese mõistmise seisukohalt oluline. Karin on jõudnud väga olulisele järeldusele, et tüli toidab tüli.»
Samuti on psühholoogi sõnul tõsi Karini teine järeldus, et vägivaldses paaris on mõlemad vägivaldsed - üks vaimsel viisil ehk sõnadega ja teine füüsilisel viisil. Ta lisas, et see ei pruugi alati nii jaguneda, et naised, kes on osavamad sõnu kasutama, on mehe suhtes teravamad sõnadega ja mehed, kes on vähemsõnakad ega suuda tunnetega nii hästi toime tulla kui naised, siis füüsiliselt vägivaldses: «Minu praktikas on ka olnud vastupidiseid juhtumeid, tõsi, harvemini.»
«Ometi tähendab see, et vägivaldses paaris on vägivald suhetes, mitte kellegi musklites või keelel,» märkis Küünarpuu. «Ilmselt on vägivaldsed paarid osanud oma suhted nii keeruliseks elada, et mõlemad tunnevad ühtaegu abitust ja viha selle olukorra pärast. Kindlasti ka kurbust ja samas ka lootust, et asjad võiksid paremaks minna.»
Ilmselt seesama lootus hoidis ka Karinit selles vägivaldses suhtes nii kaua kinni, kuna keegi ei lakka ju lootmast, enne kui midagi väga hirmsat juhtub, järeldas psühholoog. «Kui inimesed suudavad oma vägivaldse suhte asjus end kõrvalt vaadata ja oma suhte probleemidega tegeleda, siis, nagu Karin ja tema mees, on nad targemad oma suhet hoidma vägivallavabana. Vabana nii sõnalisest kui kehalisest vägivallast.»
Kui partnerid on tundma õppinud vägivalla mehhanismi omavahelistes suhetes, siis on võimalik seda ennetada ja peatuda enne, kui keegi haiget saab, kinnitas Küünarpuu. «Ma loodan väga, et Karin ja tema mees on leidnud oma suhetes vägivallatu arengutee.»
Sel neljapäeval, 25. novembril tähistatakse ülemaailmset naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeva. Sellega seoses tutvustab Naine.postimees.ee sel nädalal lugejatele erinevaid naistevastase vägivalla ilminguid nii võõrsil kui ka kodumaal.
Toeta Tallinna naiste kriisikodu SMS-iga, mille maksumus on 26 krooni! Saada sõnum kujul Naisteabi Sinu Nimi ja osaled ka kampaania toetusauhindade loosimisel.