Kätlin Konstabel: ärgem julgustagem lapsi nohikuteks!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Kui Mark Zuckerberg kuskil suud paotab, siis on tähelepanu garanteeritud. 4. jaanuaril avaldas üks naine Facebookis Mark Zuckerbergi seinal vaimustust, et innustab oma lapselapsi nohikutest noormeestega kohtamas käima, ka neist võivad saada Mark Zuckerbergid ja tema on ju nii lahe. Zuckerberg lõi laineid ja vastas, et hoopis tüdrukuid endid tuleks julgustada nohikud olema. See mõtteavaldus sai suurimate uudiskanalite kajastuse ja Zuckerbergi ennast hakati nimetama feministiks.

Kätlin Konstabel
Kätlin Konstabel Foto: Erakogu

Kõik on justkui tore. Aga isegi kui me nõustume, et ei räägitud mitte Zuckerbergi (ja võimalike teiste noormeeste ja neiude) rahast, vaid arukusest, siis nohiku-stereotüübist lähtuv julgustamine ei pruugi töötada.

Selline nohiku-jutt on esiteks näide mitte lihtsalt ebaõigest, vaid ka ohtlikust stereotüübist, tegelikult lausa mitmest.

Et ühed on mõistuseinimesed, ratsionaalsed, loogilised ning teised jagavad suhtlemise ja tunnete maailma. Esimesed siis ikka mehed ja teised naised. Marss ja Veenus, teisiti ei saagi, sest juba ajud on erinevad ja loodus ja üldse. Stereotüüp, mille tõsiseltvõtmine toidab iseennast ja kui me sellest lähtudest kasvatame lapsi, siis teeme neil elus toimetuleku raskeks. Jah, muidugi on inimeste ajud erinevad, aga eelmisel aastal Ameerika Teaduste Akadeemia Toimetistes ilmunud põhjalik uuring näitas, et mingist tohutust põhjapanevast erinevusest meeste ja naiste ajudes – mis sellist stereotüüpi õigustaks – küll rääkida ei saa.

Andekas, aga sotsiaalselt ebakompetentne?

Aga võtame appi terve mõistuse. Kui paljud päriselt arvavad, et saab olla andekas ja samas ka edukas, aga puudulik sotsiaalses kompetentsuses või emotsioonidega toimetulekus? Jah, andekas võib olla – aga kui ei ole distsipliini või stressiga toimetulekuvõimet, puuduvad õpioskused, siis põletakse kiiresti läbi. Kui andekas inimene ei pane teiste mõtteid ja mujal maailmas toimuvat üldse tähele, siis suurt tähelendu ei tule. Kui räägime rahast, siis ideede mahamüümine, kellegi veenmine, et su ideed on head – mitte lihtsalt hullud – see nõuab veenmisoskust. Teiste inimeste kaasamine enda vingesse projekti nõuab koostöövõimet, teiste perspektiivi mõistmise elementaarsetki oskust.

Seega, et võimekast lapsest ja noorest saaks edukas inimene, peavad annet toetama teatud isiksusejooned ja õpitavad oskused. Neid tuleks arendada, mitte lihtsalt mõelda, et «ah, ta on selline andekas ja need nohikud ongi, aga küll ta juba hakkama saab». On olemas lausa selline mõiste nagu alasooritaja –  need on inimesed, kelle võimed lubaksid palju enamat, aga tipp jääb saavutamata. Nende pärast tuleks muretseda ka Eesti koolides, mitte loota, et küll nad ise saavad hakkama, kaaslased ja õpetajad toetavad neid ikka.

Mõtleme aga üldse korraks sõnale «nohik». See ei ole just kompliment. Pole väga tõenäoline, et keegi teadlikult tahaks kohtama minna kellegagi, kes on küll mingis asjas väga andekas, aga muust ei huvitu ja kel sotsiaalsed oskused täiesti puuduvad. Aga sellist tähendust see sõna kannab. Pole ka väga tõenäoline, et keegi – olgu poiss või tüdruk – tahaks ise selline olla. Väga tark, aga suhtlemises lootusetu? Mis siis, et võibolla saab kunagi rikkaks? No ei kõla hästi, ei innusta.

Nii et ärme räägime lastele, et «ole pealegi nohik». Räägime sellest, et ole sa poiss või tüdruk, oluline on olla uudishimulik ja huvitav, millestki vaimustuda. Ja siis – kui tahad – leiad enda kõrvale ka kellegi, kes on samasugune.

Tagasi üles