Anne Rande: poisid ja tüdrukud

Anne Rande Foto: Peeter Langovits

Mul on kaks lapselast: kolmene Mia, kellele meeldivad printsessiraamatud ja Hello Kitty, ning peaaegu viiene Hugo, kellele meeldivad ägedad masinateraamatud ja masinad ise. Kui mõni aasta tagasi tahtis Hugo huulepulgaga suud «värskendada», siis nüüd keeldub ta selle poole vaatamastki, öeldes, et mehed ei värvi huuli. Mia samal ajal otsib esimese asjana üles vanaema meigikoti ja proovib jalga kontsaga kingi. Mõnikord vaidlevad nad, kumb on parem olla, kas tüdruk või poiss.

Ma pole osanud uneski näha, et lastekirjandusega igapäevaselt kokku puutuva ja lapsi austava inimesena peaksin ühel päeval oma arusaamad poistest-tüdrukutest ümber hindama. Nimelt on selgunud, et elu muutub niisuguse hooga, et isegi lugemistööd lastega on võimalik seadusesätetele viidates tõlgendada kui sooliselt ebavõrdset ja diskrimineerivat tegevust. Just sellise sõnumiga kuri kiri potsatas mõni aeg tagasi mu arvutiekraanile.

Kirjas kurdab muretsev kodanik, kuidas tema on lastekirjanduse keskuse töötajates pettunud ega saa maja külastada enne, kui teda šokeerinud asutus hakkab jälle inimesi, st lapsi sooliselt võrdselt kohtlema ning meie töötajad, kes laste lugemisharjumusi suunavad, ei diskrimineeri enam sooliselt kedagi.

Ta toob välja paar seika, mis teda keskust külastades rabasid. Kõrvaltvaatajana tekitas temas sügavat meelepaha majas ekskursioonil viibinud lastegrupile edastatud «ebaõiglane, ebavajalik ja suunav hinnang» töötaja poolt, kes illustreeris oma juttu näitega: «kuigi meesterahvad on palju paremad kokad, on ka üks väike tüdruk – Anna-Liisa – avaldanud kokaraamatu». Õnnetul kombel lasi kodanik kõrvust mööda lause, mis eelnes tüdrukute kokaraamatu-jutule – siis tutvustati poiste kokaraamatut «Poisid köögis».

Minugi arvates on mehed paremad kokad ja, jumal tänatud, et on, nii jääb naistele palju rohkem aega tegelda millegi muuga! Ja veel. Kui kodanik soovis oma eelkoolieas lapsele ise lugemiseks trükitähtedega raamatut ja töötaja küsis, kas poisile või tüdrukule, leidis ta, et sellise küsimusega on last sooliselt diskrimineeritud. Kirja lõpus nõutakse selget vastust neljale väga tõsisele pretensioonile ning kutsutakse lastekirjanduse keskust 21. sajandi Eestisse.

Võrdõiguslikkuse spetsialistidele peaks piisavalt tööd jaguma kas või väikesepalgaliste naiste õiguste jaluleseadmiseks ja teiste sarnaste probleemidega maadlemiseks! Kõik me teame, miks raamatukogudes ja koolides töötavad peaasjalikult just naised.

Kuid hakata pea peale pöörama tüdrukutele ja poistele kirjutatud-joonistatud raamatute ja nende soovitamise ning muud sarnast temaatikat, tekib minul küsimus, et kas lastekirjandus ja laste lugemine vaadatuna soolise võrdõiguslikkuse aspektist võiks tõemeeli olla valdkond, mis suudaks tulevased suured inimesed lapsepõlves ära rikkuda?

Nüüd ma arvan tulevikku ette. Milline saatus võiks oodata rohkem poiste või rohkem tüdrukute raamatuid (neid on seni ikka üksjagu ilmunud)? Mida arvata, kui kunstnik on joonistanud raamatusse kolm nn tüdrukute pilti ja ühe poiste pildi või vastupidi? Kas eraldi tüdrukute ja poiste kirjanduse seminarid, mida oleme korraldanud, on tulevikus ebasoovitav või isegi keelatud? Ning lõpuks, kas meil enam lapsi puudutavaid tõsiseid probleeme polegi?

Ärgem hakakem vägisi ja kunstlikult asju soolise võrdõiguslikkuse raamidesse suruma, küll looduse ürgne kutse ise teeb õiged valikud. Miks ei võiks igaüks just selline olla, kui Looja ta loonud on!